12.00 Konverentsi avasõna. Muusikaline tervitus.
12.15 Enn Tarto Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.
Enn Tarto ettekanne 27. märts 2016
12.35 Kalju Mätik Stalinismi taassünd Venemaal on ohuks maailmale.
12.55 Olaf Mertelsmann Külma sõja mõju Eesti sotsiaal- ja majandusajaloos.
13.15 Jaak Valge Kas Nõukogude okupatsioon muutis meid sovetlikeks?
jaak valge 27. märts 2016 tü aulas
13.30 Sergei Metlev Vabadusest 25 aastat tagasi ja praegu.
13.50 Priit Silla Süü nagu suits.
14.00 Ants Sild Rahvusliku Kasvatuse IV kongress. Kellega koos ja mille nimel?
14.20 Indrek Särg KGB varjud täna.
14.40 Tõnu Kalvet Mängureeglimuutusest võimurite ja vastupanuliikumise vahel.
http://uueduudised.ee/tonu-kalvet-mangureeglimuutusest-voimurite-ja-vastupanuliikumise-vahel/
15.00 Bruno Javoiš 16. märts 2016 Läti Vabariigis.
15.20 VAHEAEG. Kohvipaus. Päevakohase näitusega tutvumine fuajees.
15.45 Mihhail Lotman Nadja Savtšenko kohtuasi ja tema praegune olukord.
16.05 Rein Koch Vaadeldes 2. veebruari 1920 Tartu rahulepingu teksti.
16.25 Aldo Kals Kuidas edeneb uue piirilepingu sõlmimine?
Aldo Kalsi ettek 27. märts 2016
16.45 Jaak Madison Eesti-Vene piirilepingu valikuvariandid
17.05 Aare Pällin Õigusprobleemidest Virumaal ja Petserimaal, Jaanilinnas ja Petseris.
XX aulakonverentsi deklaratsiooni tutvustamine ja läbihääletamine. Läbirääkimised.
VASTUVÕETUD DEKLARATSIOON
deklaratsioon 27. märts 2016 jüri kuke konver
17.35 Jaan Hatto Rahvuslik Teataja – rahvuslik, sõltumatu, Eesti-keskne väljaanne.
17.45 Mart Niklus GULAG ja kirjandus.
GULAG ja kirjandus_Piltidega mart niklus konverentsil jüri kukk 2016
18.00 Aulakonverentsi lõpetamine
Juhatajad: Rein Koch, Märt Kunnus, Mart Niklus
Konverentsi video:
http://www.uttv.ee/naita?id=23755
Fotod:
https://owncloud.ut.ee/owncloud/index.php/s/XbvUtQIQSyfAsB6
Justiitsministri kõne:
Armsad sõbrad, austatud vabadusvõitlejad, vabadusvõitluse sõbrad ja muidu tublid Eesti inimesed,
vabandan, et ei saa sel päeval olla teie ringis. Praegune aeg on liigestest lahti mitmel moel. Lisaks üleüldisele segadusele maailmakorras, püütakse kas avalikult või möödaminnes hinnata ümber põhimõttelise tähtsusega küsimusi, sealhulgas poliitilise lähiajalooga seotult.
Ausate inimeste vastus saab olla üks: tõde on tõde, vale on vale, ülekohus on ülekohus. vaprus on vaprus. praegu vajame rohkem kui ohutumatel aegadel koondumist põhimõtete ümber ja eitavat suhtumist konjunkturistlikku kohanemispoliitikasse.
Kohanemispoliitika lõpptee tähendab sisulist minevikus toimunud kollaboratsiooni ja okupatsiooni tolereerimist. See on üliohtlik mõttekäik, mis kahjustab meie rahvuslikku eneseteadvust olulisel määral tulevikus.
Nii ongi mõeldav, et justiitsroimar Vallimäe, tundes ennast ohutult, mõnitab vabadusvõitleja Niklust ja teotab siitilmast lahkunud ohvreid.
Omaette tõsine teema on aktsioon okupatsioonide muuseumi ümbernimetamiseks vabamuks. loodan, et tänasel konverentsil antakse selge hinnang taolisele ideele. Algatus laiendada muuseumi ekspositsioonipinda ja seda kaasajastada on tervitatav, aga mingil juhul ei saa leppida, et Eestis kaob keskne just okupatsiooni meenutamisele suunatud muuseum. On häbilugu, et aastas külastab seda muuseumi vaid paar tuhat eesti inimest. See külaskäik peaks kõigile koolinoortele olema osa kooliprogrammist.
Neljapäeval kuulutasin koos Tunne Kelamiga välja kommunismiohvrite memoriaali ja hukatud kaadriohvitseride mälestusmärgi ideekonkursi. Selle memoriaali tuumaks peavad olema kõigi surmatud ohvrite nimekirjad. Igal ohvril on õigus meelespidamisele.
Kaks teist algatust, millega olen viimastel kuudel tegelenud, on olnud, esiteks idee, et panna teatud riikide grupi pinnalt kokku rahvusvaheline koostöökokkulepe, mis looks eraldi kommunismi kuritegusid uuriva ja kurjategijatele süüdistusi esitava asutuse. See on enesestmõistetavalt vallandanud Venemaal tohutu kisa. Kuid see oli veel pisike võrreldes nördimuslainega, mis oli seotud teise teemaga. Selleks on idee tegeleda loomuliku küsimuse, okupatsioonikahju nõuetega. See asi vallandanud suurema poleemika, mistõttu selgitan seda lähemalt. Sel asjal on pikem eellugu. 2004 aastal koostasin ma okupatsioonikahju asjade kohta ühe Riigikogu otsuse eelnõu.
Selle otsusega Riigikogu pidas 2004. aastal vajalikuks teha valitsusele ülesandeks esitada oma seisukoht okupatsioonide jooksul tekitatud kahjudest ja kaotustest tulenevate võimalike kahjutasunõuete kohta. Vabariigi Valitsus kujundaski 2004. aastal sellekohase seisukoha, pidades vajalikuks jätkata okupatsioonivõimude tekitatud kahjude eest hüvitise saamise võimaluste analüüsimist ning kahjutasunõuete ettevalmistamist. Valitsus rõhutas, et toetada tuleks eelkõige võimalike kahjutasunõuete esitamist seoses inimkahjudega. Valitsus pidas vajalikuks teavitada üldsust laiemalt okupatsioonivõimude repressioonidest Eesti Vabariigi territooriumil ning tegi Justiitsministeeriumile ülesandeks tegeleda koos Välisministeeriumiga võimaliku kahjutasunõude ettevalmistamisega, rõhutades, et kahjutasunõuete temaatika käsitlemisel on oluline rahvusvahelise fooni loomine ja selle temaatika rõhutamine suhetes teiste riikidega. Valitsus tegi Riigikogule ettepaneku pöörduda Euroopa Parlamendi, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee ja teiste Euroopa Liidu riikide parlamentide poole ettepanekuga võtta vastu totalitaarset kommunismirežiimi hukka mõistvad avaldused. Nagu me teame, paljude riikide, ennekõike Ida-Euroopa riikide tõsises koostöös väljendasidki nimetatud parlamentaarsed kogud – nii Euroopa Parlament kui ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee – küll erinevas sõnastuses ja erineva rõhuasetustega, aga siiski üheselt totalitaarsete režiimide tegevust hukka mõistvaid seisukohti.
Vabariigi Valitsuse seisukoht, millest 2004. aastal juhinduti, oli järgmine. Põhimõte, et riik vastutab rahvusvahelise õiguse rikkumise eest, on rahvusvahelise tavaõiguse osa. Riigivastutuse keskne põhimõte on, et riik kannab rahvusvahelist õiguslikku vastutust rahvusvaheliselt õigusvastase teo eest. Rahvusvahelist õigust rikkunud riigil tekib kohustus anda reparatsiooni. Reparatsiooni peamised vormid on kompensatsioon ja vabandus. 1940. ja 1941. aastal ning pärast 1945. aastat Nõukogude okupatsiooni ajal läbi viidud küüditamise, poliitiliste arreteerimiste ja muude massirepressioonidega rikkus Nõukogude Liit tollalgi kehtinud rahvusvahelise õiguse norme. Nürnbergi protsessi aluseks olnud Londoni statuut defineeris 1945. aastal teise maailmasõja kontekstis tagasiulatuva jõuga inimsusvastased kuriteod ja kuriteod rahu vastu ehk agressioonid.
Eesti Vabariigi okupeerimist saab pidada Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud lepingute rikkumiseks, samuti rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtte, riigi suveräänsuse ja sellega seotud riigi territooriumi puutumatuse rikkumiseks. Eesti Vabariigil on õigus nende rikkumiste eest vabandamist ja/või kompensatsiooni nõuda, kuna tulenevalt 1940. aasta anneksiooni õigusvastasusest säilis Eesti Vabariigi järjepidevus.
Represseeritute näol oli tegu Eesti Vabariigi kodanikega. Nõude saab esitada Vene Föderatsioonile, sest Nõukogude Liidu lagunedes võttis Vene Föderatsioon Nõukogude Liidu õigused üle, väites end olevat teatud valdkondades Nõukogude Liidu jätkajariik ehk vene keeles gossudarstvo prodalžitel. Võimalik on esitada nõue nii avaliku vabanduse, rahalise hüvitise ehk valuraha või nende mõlema taotlemiseks. Need olid seisukohad, mis olid kantud rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetest, mida silmas pidades valitsus 2004. aastal oma positsioonid kujundas.
Need kuriteod meie rahva ja meie riikluse vastu on aegumatud. Tuletan meelde, et esimese Nõukogude okupatsiooni aegsed repressioonid tähendasid Eestile seni selgunud andmete kohaselt üle 48 000 kaotatud elu, teine Nõukogude okupatsioon aga võttis meie keskelt umbes 121 000 inimest. Tõsiasi on, et Nõukogu Liidu jätkajariik Vene Föderatsioon ei ole astunud märkimisväärseid samme ei vabanduse palumiseks ega kahju hüvitamiseks. Lähtuvalt riigivastutuse põhimõtetest on 1991. aastal iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigil õigus ja kohustus oma kodanikke esindada ja kaitsta ning nõuda Venemaa Föderatsioonilt kui Nõukogude Liiduga järjepidevust säilitada soovinud riigilt omaaegsete jämedate õigusrikkumiste tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist. See on universaalne rahvusvahelise õiguse printsiip, mida ei ole võimalik õigusriigis vaidlustada. Ametisoleva Vabariigi Valitsuse tööplaan annab Justiitsministeeriumile rea ülesandeid. Muu hulgas peab ministeerium peavastutajana aktiivselt tegelema kommunismi- ja natsismikuritegude teadvustamise ning hukkamõistmisega, samuti peab ta edaspidigi seisma rahvusvahelisel tasandil kommunismi kuritegelikuks ideoloogiaks tunnistamise eest ning jätkama kommunismikuritegude uurimist ja inimsusvastastes kuritegudes ning genotsiidis süüdi olevate isikute väljaselgitamist. Need on minu ülesanded ministrina, mille kõigiga loomulikult tuleb tegeleda.
Eelmise aasta 23. augustil algatas Eesti Justiitsministeerium rahvusvahelise initsiatiivi, mis puudutab rahvusvahelise õigusemõistmise asutuse loomist kommunismikuritegude uurimiseks ja menetlemiseks. Mul on hea meel, et üle kümne Euroopa Liidu ja muu riigi on selle initsiatiivi ja tegevusega ühinenud. Läinud aastal koostasid kolme Balti riigi justiitsministrid kommünikee, mis puudutab samuti Nõukogude okupatsiooni ajal tekkinud kahjude küsimust ja Balti riikide koostööd. Minu ühemõtteline seisukoht on, et Balti riigid peavad nendes küsimustes koostööd tegema. Praegu on Läti, Leedu ja Eesti kahjude rahalise ja muu suuruse hindamisega jõudnud erinevale kaugusele. Kuna tegu on analoogiliste probleemidega, siis oleks mõistlik, et kõik kolm Balti riiki tegutseksid ühiselt ja analüüsiksid võimalikud õiguslikud sammud koos läbi. On kõlanud arvamusi, otsekui oleks tegemist minevikuga, millega meil ei ole mõtet enam tegeleda. Ma väidan seda, et üks asi on juriidiline õigus. Juriidiline õigus on rahvusvahelise õiguse järgi olemas, ma võin seda üle analüüsida, aga siin ei ole küsimust – juriidiline õigus on olemas. Küsin vastu: kes on üldse pädev Eesti Vabariigis sellisest õigusest loobuma? Milline institutsioon Eesti Vabariigis omab mandaati sellises mahus rahvusvahelisest õigusest tulenevast kahjutasunõudest loobuda? Juriidiline pädevus riiki esindada on loomulikult valitsusel ja parlamendil ehk seadusandjal. Väidan, et moraalne õigus loobuda sellest rahvusvahelisest õigusest tulenevast nõudest on ohvritel, kes lamavad haudades nii Siberis kui mujal üle ilma
Oluline on rõhutada, et Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni koostatud riigivastutuse doktriini artikkel 1 sisaldab põhimõtet, et rahvusvahelise õiguse vastane tegu toob endaga kaasa vastava riigi rahvusvahelise vastutuse. See tähendab, et vastutus tekib kohe, kui üks riik paneb toime õigusvastaselt süülise teo teise riigi vastu. Tolle doktriini artiklid 43 ja 45 aga sätestavad nõuded ja eeskirjad, mida kahju kannatanud riik peab järgima, kui viitab teise riigi vastutusele. Artikli 43 kohaselt peab kahju kannatanud riik, kes viitab teise riigi vastutusele, teist riiki oma nõudest teavitama. Kahju kannatanud riik võib samuti täpsustada, milline peaks olema reparatsiooni vorm. Konkreetsest juhtumist tulenevalt – näiteks viidatakse rahvusvahelist õigust puudutavale kohtuasjale “Certain Phosphate Lands in Nauru” – saab vastutusnõudeid esitada valitsuse eri tasanditel ning piisab, kui vastutajariik saab nõudest teada nõude esitaja esitatud avalduse kaudu, isegi kui see on esitatud kõne või kohtumise teate vormis. Kui kahju kannatanud riik ei täida eeskirju, võib see talle kaasa tuua negatiivseid tagajärgi, sealhulgas võib ta kaotada õiguse viidata riigivastutuse doktriini artiklis 45 sätestatud vastutusele. Selle sätte kohaselt riigivastutusele ei tohi viidata, kui a) kahju kannatanud riik on nõudest seaduslikult loobunud või b) kahju kannatanud riik loetakse tema käitumise tõttu vaikivalt nõustunuks sellega, et nõue on aegunud. Viimasena mainitud säte tähendab, et kui riik jätab mõistliku aja jooksul nõude esitamata või ilmutab ülekohtuga vaikivat nõusolekut, siis on see samaväärne nõudest loobumisega ja õigusrikkuja reparatsiooni tasumise kohustus ei kehti.
Kuid rahvusvaheline kohus on oma kohtupraktikas ka leidnud, et rahvusvaheline õigus ei kehtesta selles osas mingit konkreetset ajalist piirangut. Seega oleneb konkreetse juhtumi asjaoludest, kas aja möödumine muudab selle nõude kohaldamise vastuvõetamatuks või mitte. Nii tuleb esiteks tõdeda, et rahvusvahelisest õigusest tulenevalt on Eesti Vabariigil nõudeõigus olemas ja teiseks, sellest nõudeõigusest loobumine eeldaks riigi institutsioonide poolt ametlike seisukohtade kujundamist kas valitsuse või seadusandja tasemel. Seda Eesti Vabariigi institutsioonid teinud ei ole. Selles küsimuses on oma seisukohti avaldanud eri poliitikud. Ma arvan, et kõik poliitikud peaksid oma hinnangutes juhinduma sellest, et nende hinnangud ei tohi kaasa tuua riigivastutuse doktriini artiklis 45 märgitud deklareeringut, mille järgi riik on oma nõudest seaduslikult loobunud. Neid rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ja praktikat tuleb kõigil riigi institutsioonidel oma tegevuses silmas pidada.
On ka küsitud, milleks sellega üldse tegeleda. Tahan vastata Leedu põhiseaduskohtu esimehe dr Dainius Žalimase viie argumendiga. Esiteks, põhjendatud hüvitusnõude käsitlemine on esiteks hoiatav näide kogu rahvusvahelisele kogukonnale, et hoida ära teiste samasuguste kuritegude toimepanemist. Teiseks, Nõukogude okupatsioonirežiimi toime pandud kuritegude ohvritele tuleb võimaldada vähemalt sümboolset õigusemõistmist ja moraalset rahuldust ning tagada nende väärikuse igakülgne kaitse. Ma arvan, et selles arutelus me ei tohi ära unustada ka neid inimesi, keda see teema kõige valusamalt puudutab, ehk ellu jäänud ohvreid ja nende omakseid. Kolmandaks tuleb hoida elus ajaloolist mälu ja ajaloolist tõde, eriti ajal, kui Venemaal tehakse katseid ajalugu rekonstrueerida ning seada kahtluse alla Balti riikide iseseisvuse taastamise õiguspärasus. Vaadake, kui me loobume õigusliku järjepidevuse põhimõttest, siis ei ole meil õigust mingisugusteks rahvusvahelisest õigusest tulenevateks nõueteks, kuna Eesti liitus Venemaa Föderatsiooni ametliku kontseptsiooni kohaselt vabatahtlikult Nõukogude Liiduga. Järelikult, õigusliku järjepidevuse põhimõtetest juhindumine on selle rahvusvahelisest õigusest tuleneva nõude alus. Professor Žalimas rõhutab veel kahte olulist argumenti. Esiteks, vastutuse võtmine on riikidevaheliste siiraste kahepoolsete suhete eeltingimus. Rääkides kõigis abstraktses kategooriates hüvituse võimalikkusest, ei tohi ära unustada ka seda perspektiivi, millisena me kujutame ette tulevikus kahepoolseid suhteid, mis peaksid teoorias rajanema siirusele ja vastastikusele usaldusele. Vastutuse võtmine on üks kindlaid usalduse tekkimise eeldusi. Viiendaks, rahvusvaheliste kuritegude eest vastutuse võtmine on üks viis kinnitada, et riik järgib õigusriigi ja õiguse põhimõtteid ning hindab teisi tänapäeva demokraatliku maailma olulisi väärtusi.
Head sõbrad, soovin Teile tänasel konverentsil vaprat ja söakat vaimu, hoidkem Jüri Kuke mälestust üle aegade. Nagu lehest olen lugenud, peetakse Tartus debatti, kas nimetada Madruse uulits ümber või mitte. Selle jandi kõrval on endiselt puudu Jüri Kuke tänav.
Tänavanimesid antakse inimestele, kelle lugu kõnetab meid ja me tahame selle teadmise edasi anda oma lastele. Tehkem tänasel konverentsil Tartu raehärradele sellekohane ettepanek.
Elagu Eesti vabadus ja mälestus selle vabaduse eest seisnud märtritest!
Urmas Reinsalu
Justiitsminister
5064841
Kirja edastas:
KRISTJAN ROHIOJA
JUSTIITSMINISTEERIUM / MINISTRY OF JUSTICE
Ministri nõunik / Counsellor to the Minister
Tõnismägi 5A, 15191 Tallinn