Jõulupidu algusega kell 12.00 KL majas.

RANNAR KERGE – 79 – PALJU ÕNNE

Vabadussõja alguspäev

Evy Laamann Kalbus 101. sünniaastapäev Raadi kalmistul.

Evy Laamann Kalbus (26. november 1922, Võru – 5. jaanuar 2021, Bowie linn, Marylandi osariik, USA) oli Eesti vabadusvõitleja ja raamatukogutegelane.

2018. aasta septembris püstitati Järvamaale Amblasse ausammas Artur Sirgule^[1] ja selles oli suur roll just Evy Laamannil ning tema raamatul “Tõde ei põle tuleski”.^[2]

Tema isa oli Vabadusristi kavaler kapten Paul Laamann (1893–1946) ja ema oli vabadusvõitleja Elfriede Ella Laamann (snd Naelapea, 1894–1947).

Kui vabadussõjalaste liikumine algas, oli Evy viieaastane tüdruk, kes isaga talismanina kaasas käis. Evy lemmik oli Artur Sirk, kelle jutt oli huvitav isegi lapse kõrvadele.

Kui 1934. aastal algas Eestis vaikiv ajastu, tõi see endaga kaasa läbiotsimised, politseivägivalla ja küüditamise. See aeg lõpetas ka 11-aastase Evy lapsepõlve. Isa vangistati ja perekond küüditati Võrust Saaremaale.

1935. aasta sügise saabudes õnnestus Ella Laamannil välja kaubelda luba perega Tartusse kolida, et lapsed saaksid kooliteed jätkata. Detsembris vangistati isa uuesti, mõned päevad hiljem kadus kuuks ajaks teadmatusse ka ema, kolm last jäeti külmal talvel omapäi.

Vabadussõjalaste suurprotsess, milles neid süüdistati 8. detsembri kavatsetud riigipöördekatses, kestis 6.–25. maini 1936 ja seda ajaloolist teatrilavastust õnnestus 13-aastasel Evyl oma silmadega näha. Kohus mõistis Evy isale 20 aastat sunnitööd koos kõigi õiguste kaotusega. Tegelikult sai Paul Laamann üksikkongis istuda kaks aastat, poliitvangid vabastati amnestiaga mais 1938.

1940. aastal varjasid Laamannid ennast Hjalmar Mäe ema talus Läänemaal. 4. märtsil 1941 asusid nad ümberasujatena Tartust Saksamaa poole teele – just Evy oli see, kel õnnestus perele saada luba järelümberasumiseks.

Peatuti Wernecki lossis, Schwabimaa äärel, kus Evy isa Paul Laamann asus eestlasi värbama, et vabatahtlikult bolševike vastu võitlema minna.

Saksamaal kohtas Evy Laamann William Tomingat, kelle raamatu “Vaikiv ajastu Eestis” kordustrüki ta hiljem välja andis.

Tagasi kodumaale sõitis Laamannide pere 1942. aasta märtsis. 1943. aastal lõpetas Evy Tallinnas Lenderi Eragümnaasiumi ja sai stipendiumi Breslau Kunstikooli. Kui 1944. aasta alguses taasavati Tallinna Rakenduskunsti Kool, jätkas Evy seal õpinguid Natalie Mei moeklassis.

1944. aasta märtsipommitamise aegu oli Evy veel Tallinnas, kuid peagi lahkus ta koos emaga Saksamaale ja jätkas kunstiõpinguid Hildesheimi Rakenduskunstikoolis, kuni see suleti.

Kui Eesti septembris 1944 bolševike kätte langes, tampis Evy koos teiste välismaalt saabunud naistega ühes Berliini relvavabrikus mingit mullasegu vormidesse, mille järgi hiljem õhukaitserelvade osi valati. Järgnesid rindeõdede kursused ja Berliini pommitamise ajal kandis Evy juba rindeõe vormiriietust.

1946. aastal õnnestus Evy emal endale, Evyle ja poeg Unole hankida India sissesõiduluba ja nii jõuti jõuluks Bombay sadamasse.

1947. aasta juunis suri Ella Laamann, Evy ja vend Uno jäid kahekesi võõrale maale. Evyl oli plaan iga hinna eest Indiast minema pääseda. Ta abiellus ungari päritolu noore ameeriklasega ja noorpaar purjetas märtsis 1948 USA-sse. Reis kestis terve kuu.

Kuni kodakondsuspaberite saamiseni töötas Evy ühes kaubamajas, seejärel sai tööle USA Kongressi Raamatukokku, kus töötas 25 aastat ja kuhu ta aitas töö leida paljudel eesti naistel.

1956. aastal kohtas Evy Laamann Ameerika Hääle ajakirjaniku ja õigusteadlase, tuntud Eesti riigitegelase Tõnis Kalbuse poja Arvo Kalbuse (1913–1999) näol oma elu armastust.

1973. aastal võttis Evy Kalbus ette sõidu okupeeritud kodumaale, lootusega veel midagi oma isa saatuse kohta teada saada. Sellest külaskäigust on ta kirjutanud humoorika reisikirja. 1993. aastal külastas Evy uuesti Eestit, seekord koos abikaasa Arvoga, kes suri 1999. aastal.

2000. aastal oli Evy taas kodumaal, seekord koos vennaga, tuues ja sängitades lahkunud abikaasa Arvo Kalbuse Tartu Raadi kalmistule oma vanavanemate juurde.

Vabadussõjalaste Liidu lipp, mida Eesti politsei läbiotsimiste käigus taga otsis, reisis koos Evyga Saksamaale, sealt Indiasse ja USA-sse. Tänu Evyle asub see nüüd koos paljude teiste ajalooliste reliikviatega Eesti Sõjamuuseumis.

Kaitseliidu aastapäev 105 ja I maailmasõja lõpu 105. aastapäev.

Ilmar Koppeli surmaaastapäev Raadil.

MEIE REIN VANJA – 59 – ÕNNELIKKE AASTAID JA IKKA OMA VAATEGA EDASI

Harald Nugiseks 102

Harald Nugiseks (22. oktoober 1921 Särevere vald, Järvamaa – 2. jaanuar 2014) oli Relva-SS-i allohvitser ja Eesti eruohvitser^[1], kes Teise maailmasõja ajal teenis vabatahtlikuna 20. Eesti Relva-SS Diviisis. Ta oli üks neljast eestlasest, kellele on antud Raudristi Rüütlirist.

Julius Kuperjanovi 129. sünniaastapäev Raadil.

Julius Kuperjanov VR I/2, VR II/2, VR II/3 (11. oktoober (vkj 29. september) 1894^[1] Venemaa, Pihkva kubermang, Lahhovo küla Novorževi lähedal – 2. veebruar 1919 Tartu) oli eesti väejuht, Eesti Vabadussõja kangelane.

Auastmelt leitnant, kuid Saksa okupatsiooni ajal ja mõjul nimetati teda vastava Saksa auastme järgi ülemleitnandiks.

Nõupidamine Rannari juures. Mütsid pähe!!

Sünnipäevalised: Ivar, Viivi, Udo, Rein V ja Ants. Arutasime tulevaid üritusi, laevasõitu, ekskursiooni Võrumaale, järgmist nõupidamise kohta, rahaasju, aruannete esitamist. Osalesid: Heiki, Silja, Evi, Ivar, Udo, Rein T, Rein V, Indrek, Priit, Viivi, Rannar, Kerstin.

Saunaskäigust tore nali: Pidime saunas konjakit võtma kuna külm hakkas. Tegelikult oli saun ülihea ja tulikuum. Põhjust leiab alati.

Väljas oli 8 kraadi sooja ja meil põles lõke lustakalt. Esiplaanil Viivi.