Julius Kuperjanovi sünniaastapäeva tähistamine kell 11.00.
Olev Teder: Julius Kuperjanov 122 – tõeline Eesti rahvuskangelane väärib ausammast
11. oktoobril tähistame rahvuskangelase Julius Kuperjanovi 122. sünniaastapäeva. Vastav üritus toimub Tartus Raadi kalmistul teisipäeval algusega kell 11.00. Kangelase kalmul langetavad pea ja asetavad pärja ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esindajad.
Kahtlemata on ka täna õigus J. Kuperjanovi koolivennal R. Toomil, kes kirjutas kangelase 20ndal surmaaastapäeval (Uudisleht nr. 18, 01. 02. 39): “…siis peame tänutundes tunnustama: ainult seesuguseid hundipoegi, nagu Kuperjanov, vajas siis meie riik ja rahvas ning seesuguseid vajame nüüdki ja alati – et olla vaba ja iseseisev.”
Leitnant Kuperjanovi nimi on paljudes ajaloolistes ülevaadetes kuni tänase päevani kahjuks seotud mitmete ebameeldivate seikadega. Kes poleks kuulnud legende kuulsast Kuperjanovist, kes olevat Paju lahingus omade poolt maha lastud, kes auahnuse ning tormakuse tõttu hukutas hulga alluvaid, kes isepäisena ei kuulanud ega allunud ülemustele, kes tegutses ülbe karistaja või bandiidina, isegi mõisate röövijana? Kuidas te suhtute fakti, et Kuperjanov asutas küll Puurmanis partisanide salga, kuid teostas seal viibides nõukogude võimu? Aga just nõndamoodi teavitab 2007. a. Eesti koolidele kingitud Vabadussõja kaart, kus Puurmani valla ala, mida arhiivimaterjali kohaselt haldas leitnant Kuperjanov, on kaardile kantud vastase poolt vallutatud territooriumina. Taolisena on kaarti eksponeeritud alates Vabadussõjast.
Ajaloosündmusi võltsitakse alati mingitel konkreetsetel põhjustel, eriti seal, kus need puudutavad valusalt kõrgemat sinivereliste seltskonda. 1918. a. lõpu väike seltskond araverelisi kõrgemaid ohvitsere – Tartu linna punastele loovutajad lihtsalt ei saanud leppida faktiga, kus noor 24-aastane südikas noormees ei allunud korraldustele taganeda Põltsamaale, vaid otsustas isepäiselt koos vabatahtlike abiga seista vaenlasele vastu eesliini kaevikus – Puurmani valla piiril ning kavatses hiljem omal algatusel suunduda isegi Tartu linna vabastama.
Kellegi ohvitseri kadedus või viha tingiski sussedused kaardil, et võltsida fakte ning jätta Puurmani asupaik punaste meelevalda. Nii lihtsalt see käibki ja Kuperjanov nagu niuhti ajaloost pühitud. Õnneks on valel lühikesed jalad – kõnelevad mälestused, kõneleb arhiiv. Aga kuhu jäävad ajaloolaste kohustused, ajalooesteetika nõuded? Müütidelt ja ebareaalsuselt tuleks ju uurimise käigus eemaldada traditsiooniliste tõlgendusete kihid, niisamuti, nagu kõrvaldab restauraator pildilt hiljem pealemaalitu. Paraku jääb öeldu unistuseks ning puuduva lüli peavad täitma amatöörid – isehakanud ja sõltumatud ajaloouurijad.
Arhiivi on kogutud küllalt tõhus materjal, mille sirvimine võtab tohutult aega. Eriti vaevarikas on see kellegi isiku puhastamiseks teda määrivast taagast. Leitnant Kuperjanovi mustamine algas juba paar päeva pärast Paju lahingut, samal päeval kui kangelane Tartus suri (02. 02. 1919.). Nimelt kutsus “Põhja Poegade” ülem, Valga operatsiooni juht, oberst Hans Kalm vabastatud Valgas enda juurde ajakirjaniku, kellele sisse sööta lugu verise Paju lahingu põhjustest. Valusalt valatud verega saavutatud võit nõudis põhjendavaid selgitusi ning tegelikule süüdlasele kaitsva “tulemüüri” ehitamist. Näitamaks valeütlusi ning pettust tõesetena palus oberst silmakirjalikult jätta ajakirjanikul informatsioon enese teada. Paraku oli ajakirjanikuks Kuperjanovi koolivend ja luuletaja H. Visnapuu, kes eelistas ausust valedele. Nii teamegi täna, kes algatas väärlegendide loomise.
Oma valede kinnituseks kirjutas oberst Kalm soome keeles J. Kuperjanovit süüdistava raamatu “Põhja Poegade retk”, mille Kalm kinkis 1921.a Tartu Ülikoolile. Sealt liikusid valed E. Laamanni 1923. a. kogumikku “Soomusrongide diwiis wabadussõjas I. Punaväe sissetungimine ja wäljatõrjumine”, seejärel K. Partsi “Kas võit või surm” jne. Nõnda müüakse labast valet isegi täna raamatupoodides. Et väärlegendid on oma sisult üsna rumalad ega ühti kronoloogiliselt tõeliste sündmuste käiguga ning arhiivis piisav materjal, siis on tegeliku lahingutegevuse kajastamine asja kättevõtmise asi. Hiljuti avaldati Soomes ka leitnant Kuperjanovi viimane kiri ülemjuhataja Kalmile, mis keerab kogu senise peavoolu suunal kulgeva väärlegendide vankri kummuli kraavi.
Loe lugusid Julius Kuperjanovist: Paju lahing, Kuperjanovi kiri, Hundipoja surm, Isamaa Ajaloovihik 2011, Kuperjanovi pataljoni nimekiri 1918 – veebruar 1919 jne. kodulehel
Kellel on infot J. Kuperjanovi kohta või kelle esivanemad on teeninud Kuperjanovi pataljonis, palutakse ühendust võtta meiliaadressil: olev@kuperjanov.ee
Admiral Johan Pitka Relvavendade Ühenduse liige Rein Tidor ühenduse lipuga
Tartu Vabadusvõitlejate Ühenduse juhatuse liige Ivar Künnapuu, legendaarne kaameramees
Kaitseliitlane Eldur Lõhmus
Kirikuõpetaja Kalle Mesila
Vabadusvõitleja Mart Niklus
Luunja vallavanem Aare Anderson
