LUGUPEETUD UDO TARK – 79 – PALJU ÕNNE! ÕNN SUUREMAKS, MURE VÄIKSEMAKS, HING NOOREMAKS, AASTAD PIKEMAKS.
Ligikaudu täna 82 aastat tagasi trükkis press ja läkitas eesti rahvale kontradmiral Johan Pitka üleskutse meid taasokupeerima tulnud joptvujudele vastupanu osutamiseks:
Eestlased!
Meie elame ajal, kus enneolematu suures rahvaste heitluses elu ja surma peale on otsustamisel rahvaste saatused.
Iga rahva enese käes on määrata, kas ta tahab oma õigust elu peale kaitseda ja selle eest võidelda, või minna vastu oma rahvuslikule surmale ja lõplikule hävingule loiduse ja ükskõiksusega.
Loodust valitsevad kindlad seadused, mida õpetab aksioom —
„kes oma elu püüab hoida, see kaotab oma elu”.
Elu on võitlus. Kui rahvas püüab elada võitluseta, siis kaotab ta oma elu kui tühine rahvas, kellest järeltulevaile põlvedele midagi ei jää mälestada.
Ajalehesõnum Tartust: “7. Augustil 1944 lasti kaks sõjaväejooksikut ühest Eesti piirikaitserügemendist oma kompanii ees sama üksuse karistuskomando poolt sõjaväekohtu otsusel maha.” Selle asemel, et võidelda oma kodumaa ja omaste kaitsel ja võimalikult eluga ja sangarina sõda lõpetada, püüdsid need kaks argpüksi endi elu hoida ärajooksmisega. Nad kaotasid endi elud asjatult, olles surmaski häbistatud. Nii toimub ka rahvaga, kes tahab elada võitluseta.
Kui püüaksime praeguse surmaohu nägemisest hoiduda ja sellele mitte vastu astuda, sarnaneksime jaanalinnule, kes peidab oma pea liivasse ning arvab, et sellega möödub hädaoht. Ei. Meie peame hädaohtu nägema ja sellele vastu astuma.
Ainult siis võib tulla õige lahendus.
Kui me poleks võidelnud eelmises Vabadussõjas, siis ei oleks eesti rahvast ammugi enam olemas.
Meie eelmine Vabadussõda maksis 3 500 mehe elu rindel langenutena ja kannatasid 12 000 haavatut. Kuid meie võitsime sõja, saavutasime vabaduse ja iseseisvuse ning võimaldasime noorele põlvele kasvada ja sirguda vabade eestlastena. — Võimaldasime oma rahval rahuaastate jooksul demonstreerida kogu maailmale oma vaimuandeid ja võimeid nii teaduses, kunstis kui ka rahvusvahelistel spordivõistlustel ja rahvusvahelises kaubanduses. Meie sini-must-valge lipp sai tuttavaks kõigil maailmameredel.
Eelmine Vabadussõda polnud kergem kui praegune. Tõele au andes — see oli võrdlemisi palju raskem ja vähem lootusrikas kui praegune.
Tookord tuli meil alata sõda punase kolossiga ilma relvavadeta, varustuseta ja üksinda, ilma liitlasteta. Hiljem saadud välisabi oli rohkem moraalne toetus kui tegelik abi. Köik sõjaraskused lasusid täies ulatuses meie endi õlul.
Meie kodumaa on uuesti hädaohus!
Võitlus on tõsine.
Juba on tunginud bolševikkude julmad jõugud meie kodumaa viljarikkamale alale, rüüstates, hävitades ja mõrvates. Nende agendid, keda pole osatud hävitada, aitavad agaralt neile kaasa nende veretöös.
Kuid meie seisukord pole vähem lootusrikas kui eelmises Vabadussõjas, mille lõpetasime võiduga.
Siis raugesid vaenlase arvutud diviisid meie kindla ja visa rinde ees. Ainult julgust, mehist meelt, usku meie õigusse elada ja usku võidusse – ning me saavutame võidu ka selles heitluses.
Meil on veel vahvaid sangarlikke relvavendi, kes võitlevad kindlalt meie ühise julma vaenlase vastu. Nendega on meil ühine saatus elus ja surmas.
Omagem uuesti Vabadussõja vaimu!
Rindele kõik, kes jaksavad relva kanda! Kui tuleb puudus relvadest, siis teadkem, et vaenlaselt neid saab, nii kui saime neid eelmises Vabadussõjas. Puhastagem oma kodumaa mõrvarlikest röövleist. Liitugem praeguste rindelviibijatega ühiseks võitmatuks kaitsejõuks.
Kes ei jaksa relva kanda, see töötagu tagalas mitme eest.
Naispere veel suurema innuga haavatute abistamisele ja varustamisele, sidepidamiseks ja tuhandeks teiseks abitööks.
Kes ei taha võidelda ja töötada kodumaa hädaohtlikemail päevadel, kes kõrvale hoiavad või põgenevad, – need teadku, et nende jaoks ei ole enam kodumaad. Põlgus ja häbi olgu neile osaks!
Neid sõnu lõpetades võtan relva ja asun võitlejate ridadesse. Sõnadele peavad järgnema teod.
Ma jaksan veel relva kanda.
Tallinnas, 25. 08. 1944.
Johan Pitka, kontradmiral
