LUGUPEETUD ANTS NURK – 79 – PALJU ÕNNE JA IKKA KINDLAT EESTI MEELT

Vabadussõja mälestusmedal (Johannes Raudsepp) ja Vabadusrist II/III klass

Vanavara ja käsitöölaat, kultuuriprogramm, mitmevõistlused koertele, sõjatehnika näitus, rahvariiete tuulutamise ja käsitöömeistrite päev, jõustruktuuride tehnika näitus, näidislahing “Eesti 1944”

Lendlehed lennukilt

Meie kokkusaamine kell 11.00

PALJU ÕNNE – VALDUR RAUDVASSAR 77

Head vabadusvõitlejad, head kaasmälestajad, Täna mälestame ja meenutame neid, kes on teinud midagi sellist, mida me kõik loodame, et iialgi enam tegema ei pea – nad astusid relv käes lahingusse selle eest, mida pidasid kõige tähtsamaks – oma rahva, oma pere ja isamaa est. Selleks, et kaitsta, peab olema tahet! Selline tahe on sügav veendumus, et tehakse midagi õiget, mille nimel lahingusse astuda.Tahe kaitsta tekib austusest ja armastusest oma rahva, pere ja isamaa vastu, mitte kohusetundest või mingitest normidest. Läbi ajaloo oleme pidanud korduvalt oma vabaduse ja iseseisvuse eest võitlema, aga tänu neile võitlustele oleme jätkuvalt vabad oma esivanemate maal, ega lähe siit kuskile. Selle vabaduse eest on võidelnud oma elu hinnaga meie kõikide esivanemad, mille eest neid kangelasi peame meeles pidama. Meie tänase vabaduse võlgneme neile, kes võitlesid Sinimägedes, aga ka teistes lahingutes ja teistes sõdades. Nii nagu meie peame täna olema targad ja julged, et meie lapsed ja lapselapsed saaksid elada iseseisvas, vabas Eestis. 7. veebruari 1944. a raadiointervjuus kutsus Eesti viimane peaminister Jüri Uluots üles pealetungivale Punaarmeele vastu astuma. Uluots leidis, et ainus lootus iseseisvus taastada on Punaarmee kuni sõja lõpuni Eestist eelmal hoida. Siinkohal toon välja katkendi Uluotsa üleskutsest: Millisel viisil meie oma rahva elu tulevikus ka kujutleksime ja millist head ja ilusat Eestit ka oma mõttes ja südames kannaksime kui oma kalleimat vara, on kõige selle tulevase elava Eesti eeltingimuseks ikka see, et kommunistlik Nõukogude võim meie maale ei pääseks kuni rahu saabumiseni ja selle rahu kindlustamiseni. Seda ei tohi meie ka üheks sekundikski mitte unustada. Muidu eksime rängalt ja hukkume olevikus ühes oma tulevikulootustega. Kui meie aga seda ei unusta ja praegu kiiresti ja targalt talitame, siis minu parema arusaamise järgi täituvad Eesti lootused ka tulevikus ja Eesti püsib. Jumal aita eesti rahvast ja iga tema liiget!” (Postimees. 8. verbeur 1944.) 1944. aastal mobiliseeriti kokku ligi 40 000 meest. Täna anname au kõigile vapratele eesti poistele, kes võitlesid Eestimaa eest 1944. aasta suvel. Nende ennastsalgav tegevus päästis kindlast surmast ligi 100 000 eesti inimest kindlast surmast. Olemuslikult ja kultuuriliselt on Eesti põhja Euroopa rahvas ning ilmselt on ka see teadmine just idast tuleva ohu puhul mänginud mitte väheolulist rolli, sest kaitstud on ka Euroopa idapiiri. Kes teab ehk on tänu meie meeste võitlustele olnud paljude meie euroopa naabrite elu parem. Jüri Uluots ütles oma 1944. aasta üleskutses, et ühekski sekundiks ei tohi me unustada, et iseseisva Eesti eeltingimuseks on rahu kindlustamine. Täna ei tohi me unustada, et iseseisvus ei ole iseenesest mõistetav. Seda ei tohi unustada ei meie ega meie lapsed. Üheks meenutuseks selle hoidmisel on mälestusmärk neile, kes meie riigi eest oma elu andsid – riik püstitab mälestusmärgi Repressioonide käes hukkunud ja hukatud Eesti Kaitseväe ohvitseridele ja teise mälestusmärgi kommunismiohvritele. Meie suurim lootus on, et kunagi enam ei pea me haarama relvi oma isamaa kaitsmiseks, aga peame meeles pidama neid, kes seda olid sunnitud tegema. Oma kodu kaitstes ei ole olnud valikuvõimalust mõtiskleda selle üle, kellele vastu astuda või arutada kuidas see kellegi silmis paistab. Need, kes võitlesid Sinimägedes, võitlesid teades, et kui mitte nemad, siis nende lapsed saaksid elada vabas riigis. Sellise meelekindluse ja vaimu ees müts maha nüüd ja alati!

Margus Tsahkna, IRLi esimees

Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esimees Osvald Sasko ja Admiral Johan Pitka Relvavendade Ühenduse esimees Jüri Jahnson

Loodan, et järgmisel aastal on kohal ka valitsusinimesed

Saksa poisid Berliinist

Vennad Aadu ja Mart

Võõrustab Valdur Raudvassar

EESTI VABADUSVÕITLEJATE LIIDU 23. KOKKUTULEK

Igaaastane kokkutulek toimus seekord Elvas, osalejaid üle Eesti ja välismaaltki.

Rõngus

Langenud Kangelastele

Karl Eduard Sööt

Puhake, paremad pojad,

pärjatud olgu te kalm!

Kodule olite kaitseks,

vallina teras ja malm.

Elva lauluväljak

Nostalgia Elva lauluväljaku WCs

Mälestusmärk Elvas

Klubi Wiking Narva kokkutulek Elva Tervisekeskuses

Ivar Künnapuu, Jaan Haring, Ernst Raiste, Eldur Lõhmus

Admiral Johan Pitka mälestusmemoriaal Järvamaal

Kodavere kirikus avati mälestusplaat Vabadussõjas langenud kaitseliitlastele. Kohal olid KL Jõgeva kodutütred ja noorkotkad.

Võõras võim mind kodust kaugele viis,

kord tagasi tulla ma lootsin sealt siis.

Elar Sarik

22. juunil 2016. a avati Võru raudteejaama (Jaama 14) ees Võrust aastatel 1941-1952 küüditatute või Venemaa vangilaagritesse deporteeritute mälestuseks mälestusmemoriaal. See kujutab 1,6 meetri kõrgusele betoontahukale paigutatud kahte rida kaugusse suunduvaid pronksist loomavaguneid. Vagunite vahel on nähtavad inimfiguurid. Mälestusmärgini suundub ligi 4 meetri laiune ja 16 meetri pikkune raudteed imiteeriv originaalsetest raudteeliipritest ja dolomiitkillustikust kaldtee. Mälestuskompleksi kogupikkus on ligi 24 meetrit. Mälestusmärki valgustavad 2 valgustist.

Mälestusmärgi idee algatas 2014. a Memento Võrumaa Ühenduse üldkoosolekul tolleaegne PPA Võru politseijaoskonna noorsoopolitseinik Elar Sarik, kes oli ka paljude tööde eestvedajaks memoriaali valmimisel. Töö telliti skulptor Jaak Soansilt. Selles etapis olid suureks abiks linna peaarhitekt Ülevi Eljand ja abilinnapea Kalev Ilves. Mälestusmärgi projekteeris arhitekt Karmo Tõra OÜ ROK-Projektist. Ehituslikud tööd teostas AS Kurmik ja pronksitöö Uusmonumentaal OÜ. Monumendi maksumuseks kujunes 24 780 eurot. Mälestusmärgi rajamist on toetanud Riigikogu IRL liige Võrumaalt Maire Aunaste, Võru Maavalitsus, Võru Linnavalitsus, Võrumaa Omavalitsuste Liit, SA Eesti Represseeritute Abistamise Fond, Eesti Memento Liit ja Memento Võrumaa Ühendus. Memoriaali rajamist on osaliselt sponsoreerinud AS Kurmik, Kaitseliidu Võrumaa Malev, orkester Kungla, Piirivalve- ja Politseiamet, Karmo Tõra, Jaak Soans, Dimitri Sokolov, Agnes Meesak jpt.

Aastatel 1941-1952 viidi tolleaegselt Võrumaalt Venemaa erinevatesse vangilaagritesse ja asumisele üle 3 600 inimese, kellest enamik paigutati loomavagunitesse just Võru raudteejaamast. Need, kes jäid puhkama võõrasse mulda ja need ligi 400 Memento Võrumaa Ühendusse koondunut Võru- ja Põlvamaa represseeritut väärivad mälestusmärki, mille juurde suurküüditamispäevadel 25. märtsil ja 14. juunil koguneda, et meenutada aegu, mis kunagi enam korduda ei tohi. Veelgi enam vajavad sellist kohta aga praegused ja tulevased noored, et teadvustada, mis on Eesti rahvaga toimunud ja selle kaudu suunata oma isamaalist meelsust.

Avamispäeval oli tore vaadata Kaitseliidu Võrumaa maleva kodutütreid ja noorkotkaid, kes vapralt ilmestasid meie päeva.

Mälestusmärgi sihtotstarbeline a/a Swedpangas:

Memento Võrumaa Ühendus EE062200221063162366