Head vabadusvõitlejad, head kaasmälestajad, Täna mälestame ja meenutame neid, kes on teinud midagi sellist, mida me kõik loodame, et iialgi enam tegema ei pea – nad astusid relv käes lahingusse selle eest, mida pidasid kõige tähtsamaks – oma rahva, oma pere ja isamaa est. Selleks, et kaitsta, peab olema tahet! Selline tahe on sügav veendumus, et tehakse midagi õiget, mille nimel lahingusse astuda.Tahe kaitsta tekib austusest ja armastusest oma rahva, pere ja isamaa vastu, mitte kohusetundest või mingitest normidest. Läbi ajaloo oleme pidanud korduvalt oma vabaduse ja iseseisvuse eest võitlema, aga tänu neile võitlustele oleme jätkuvalt vabad oma esivanemate maal, ega lähe siit kuskile. Selle vabaduse eest on võidelnud oma elu hinnaga meie kõikide esivanemad, mille eest neid kangelasi peame meeles pidama. Meie tänase vabaduse võlgneme neile, kes võitlesid Sinimägedes, aga ka teistes lahingutes ja teistes sõdades. Nii nagu meie peame täna olema targad ja julged, et meie lapsed ja lapselapsed saaksid elada iseseisvas, vabas Eestis. 7. veebruari 1944. a raadiointervjuus kutsus Eesti viimane peaminister Jüri Uluots üles pealetungivale Punaarmeele vastu astuma. Uluots leidis, et ainus lootus iseseisvus taastada on Punaarmee kuni sõja lõpuni Eestist eelmal hoida. Siinkohal toon välja katkendi Uluotsa üleskutsest: Millisel viisil meie oma rahva elu tulevikus ka kujutleksime ja millist head ja ilusat Eestit ka oma mõttes ja südames kannaksime kui oma kalleimat vara, on kõige selle tulevase elava Eesti eeltingimuseks ikka see, et kommunistlik Nõukogude võim meie maale ei pääseks kuni rahu saabumiseni ja selle rahu kindlustamiseni. Seda ei tohi meie ka üheks sekundikski mitte unustada. Muidu eksime rängalt ja hukkume olevikus ühes oma tulevikulootustega. Kui meie aga seda ei unusta ja praegu kiiresti ja targalt talitame, siis minu parema arusaamise järgi täituvad Eesti lootused ka tulevikus ja Eesti püsib. Jumal aita eesti rahvast ja iga tema liiget!” (Postimees. 8. verbeur 1944.) 1944. aastal mobiliseeriti kokku ligi 40 000 meest. Täna anname au kõigile vapratele eesti poistele, kes võitlesid Eestimaa eest 1944. aasta suvel. Nende ennastsalgav tegevus päästis kindlast surmast ligi 100 000 eesti inimest kindlast surmast. Olemuslikult ja kultuuriliselt on Eesti põhja Euroopa rahvas ning ilmselt on ka see teadmine just idast tuleva ohu puhul mänginud mitte väheolulist rolli, sest kaitstud on ka Euroopa idapiiri. Kes teab ehk on tänu meie meeste võitlustele olnud paljude meie euroopa naabrite elu parem. Jüri Uluots ütles oma 1944. aasta üleskutses, et ühekski sekundiks ei tohi me unustada, et iseseisva Eesti eeltingimuseks on rahu kindlustamine. Täna ei tohi me unustada, et iseseisvus ei ole iseenesest mõistetav. Seda ei tohi unustada ei meie ega meie lapsed. Üheks meenutuseks selle hoidmisel on mälestusmärk neile, kes meie riigi eest oma elu andsid – riik püstitab mälestusmärgi Repressioonide käes hukkunud ja hukatud Eesti Kaitseväe ohvitseridele ja teise mälestusmärgi kommunismiohvritele. Meie suurim lootus on, et kunagi enam ei pea me haarama relvi oma isamaa kaitsmiseks, aga peame meeles pidama neid, kes seda olid sunnitud tegema. Oma kodu kaitstes ei ole olnud valikuvõimalust mõtiskleda selle üle, kellele vastu astuda või arutada kuidas see kellegi silmis paistab. Need, kes võitlesid Sinimägedes, võitlesid teades, et kui mitte nemad, siis nende lapsed saaksid elada vabas riigis. Sellise meelekindluse ja vaimu ees müts maha nüüd ja alati!
Margus Tsahkna, IRLi esimees
Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esimees Osvald Sasko ja Admiral Johan Pitka Relvavendade Ühenduse esimees Jüri Jahnson
Loodan, et järgmisel aastal on kohal ka valitsusinimesed
Saksa poisid Berliinist
Vennad Aadu ja Mart