PALJU ÕNNE – 83

Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing 100, kontsertpalvus Tallinna Jaani kirikus.

Tervitus piiskop Einar Soonelt, kaitseminister Jüri Luikilt, ühislaul, kirjakoha piiblist loeb peakaplan emer kolonel Tõnis Nõmmik, tervitussõnad Jüri Teraselt, mõtisklus piiskopilt. Kontsertosas Tiia Tenno orelil, Meelis Vahar viiulil, Rahvusooper Estonia solist bariton Aare Saal.

Kiriku orelis kõlavad ka Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu nimelised oreliviled.

Sõnavõtud advokaadilt ja Peep Varjult. Memento annetab Jüri Terasele teenetemärgi.

Buss väljub kell 830.

Pitkapoisid Keila Linnavalitsuse juures

Keila-Kumna teerist, lühikõne esitab Mati Mandel

Mälestusküünla asetas Memento Tallinna Ühenduse esindaja Peep Varju

Esinejad konverentsil Peep Varju, Peep Pillak, Jüri Kotshinev ja Hanno Ojalo

Läänemaal Ridalas.

Eesti riigivanemate mälestusjumalateenistus Tartu Pauluse kirikus kell 1315

Piiblilõike luges Tartu linnapea Urmas Klaas

Riigivanemate mälestuseks süüdati 16 küünalt

Konstantin Pätsi Muuseumi esimees Trivimi Velliste märkis muuhulgas oma kõnes, et tegemata on ikka ausammas Pätsile, Tallinnas on olemas mälestusmärk Boriss Jeltsinile ja Tartus Jaan Tõnissonile.

Ainuke leinapärg on asetatud Kalevipoja jalamile Tartu Memento poolt

Esimene vabadusvõitleja Lembitu ja Madisepäeva lahing, millest möödub täna 800 aastat.

Mälestusfotod Porkunist:

Buss väljub kell 1500 Vanemuise alumisest parklast.

Soomepoiste mälestuspäev 73 aastat Pilka lahingust. Sõnavõtud: soomepoiss Harri Kask, kirikuõpetaja Kalle Mesila, soomepoiss Ain Kaalepi poeg Ruuben Kaalep, Luunja vallavanem Aare Anderson, Soome sõjaveteranide Eesti Ühenduse Tartu piirkonna vanem Raimond Viik, Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esindaja Aldo Kals.

Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esindaja Aldo Kalsi sõnavõtt:

Soomepoistele mõeldes

Kallid siinolijad!

Lubage teid tervitada Tartu rahu Põlistamise Seltsi nimel ja tänada selle isamaalise ürituse korraldajaid. Kui räägime soomepoistest, siis mõtleme ikka nende aatelisele juhtmõttele – Eesti au ja Soome vabaduse eest! Mida see tähendas? Eks ikka seda, et meie poliitikud polnud suutelised oma riiki juhtima ja lasid sellel hääletult alistuda. Vähe sellest. Soome pidas elu ja surma peale Talvesõda, aga punalennuvägi pommitas Eestist üle lahe meie hõimuvendi. Meie ei avaldanud selle vastu vähimatki protesti. Kui Rahvasteliidus oli hääletusel Nõukogude Liidu väljaheitmine, ei suutnud meie diplomaadid otsustada, kas toetada agressorit või agressiooni ohvrit? Häbi! Soomlased pidasid surmaheitlust oma vabaduse eest, aga meie imetlesime 23. Veebruaril 1940 Punasel väljakul agressori sõjaväeparaadi. Häbi!

Soomepoisid, hiljem veel metsavennad ja koolinoored olid need, kes tegid oma võimete ja võimaluste piires vigade parandust meie omaaegsele läbikukkunud välispoliitikale. Soomlased tunnevad piinlikkust ona finlandiseerunud ajalooajastu pärast, mis tähendas nende olekut idanaabri mõju all. Samasugust häbi tunneme meie oma riigi estoniseerunud ajalooajastu pärast, mis algas baaside lepingu sõlmimisest 1939. Aasta sügisel. Kahjuks kestab see üle aegade tänaseni.

Siit kiviviske kaugusel on kontrolljoon ja selle taga Saaremaa suurune EV Petseri maakond. See on Venemaa Föderatsiooni poolt okupeeritud ja annekteeritud. Me ei häbene kaasa rääkimast Gruusia ja Ukraina territoriaalse terviklikkuse teemal. Samal ajal ei julgeme aga iitsatadagi, et oleme täpselt samas olukorras. Häbi!

Saan soomepoistele ja nende sõpradele teatada rõõmusõnumi. Nende uusim biograafialeksikon „Soomepoiste elulood“ (Tartu, 2015) pälvib selle aasta detsembris Eesti Rahvuskultuuri Fondi Eesti biograafika stipendiumi! Kes soovib seda stipendiumi toetada, on oodatud selle mälestusürituse lõpul Tartu Rahu Põlistamise Seltsi korraldatud väikesele heategevale taaskasutusloteriile. See toimub teemal „Eesti Vabariigi Petseri maakond ja eesti elulooteadus“. Loteriipileti hind on euro, iga pilet võidab ja raha läheb kõnealusele stipendiumile! Kui keegi eemalseisja soovib sama teha, siis Eesti Rahvuskultuuri Fondi konto on EE672200221001101347 ja selgituseks sobib „Eesti biograafika stipendium“. Aitäh igale annetajale, ükski summa pole väike! Stipendiumile laekus 34 loteriipileti raha!

Avamine Pilistvere kivikangrus 31. aug 2017. Puhkpillimuusika, sõnavõtud, kivi õnnistamine. Lõunasupp pastoraadis.

Priit Silla sõnavõtt:

OMI EI JÄETA

Omi ei jäeta – see oli soomlaste lipukiri sõjas kannatada saanute eest hoolitsemisel. Kas see kehtib ka eestlaste kohta tänapäeva Eestis? Kas teine ja kolmas põlvkond suudavad mõista, et maailmasõdades vigastatud sõjamehed on omad ?

11. septembril saab Tallinnas tegutsev Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing 100aastaseks. Elavate kirjas ei ole enam ühingu moodustajaid, küll aga II maailmasõjas vigastatud võitlejaid, keda on viimaste andmete järgi 45. Kuna Eesti Vabariik saab alles tuleva aasta 24. veebruaril 100aastaseks, tekib õigustatult küsimus, kuidas saab kõnealune ühing olla vanem. Ajalugu selgitab, et eestlased olid sunnitud teenima ka tsaari-Venemaa sõjaväes ning koos sellega I maailmasõjas. Kui sõjas kaotajaks valmistuv Venemaa võimaldas väikerahvastel hakata moodustama rahvusväeosi, haarati sellest kinni Eestiski. Voldemar Pätsi (hilisema president Konstantin Pätsi venna) korraldusel kutsuti 11. septembril 1917 kokku üle 100 meheline Eesti sõjainvaliidide koosolek, mis otsustas asutada Eestimaa Vigastatud Sõjameeste Ühistu (EVSÜ). Samas vastu võetud põhikirja kohaselt oli ühistu eesmärk abistada majanduslikult ja moraalselt I maailmasõjas Vene armees vigastatud eestlastest sõjamehi , aidata neil korraldada tervist arvestava ameti õppimist ja töö leidmist. Ühistu tegevuspiirkonnaks sai Eesti kubermang. Stardikapitali andis ühistule riik, raha saadi ka seltsidelt ja eraisikutelt. Tegevuse katkestas 1918. aasta veebruari lõpus Saksa okupatsioon, mis jõudis üheksa kuu jooksul rekvireerida ühistu varad, seisata töökojad ja sulgeda ühiselamud. Pärast sakslaste lahkumist tuli äsja loodud Eesti Vabariigi toetusel kõigega alustada otsast. Seoses oma riigi loomisega reorganiseeriti ühistu 1921. aastal Vigastatud Sõjameeste Ühinguks ning moodustati selle majanduslikult iseseisvad osakonnad maakondades ja suuremates linnades.

Ühingu liikmeskond hõlmas peaaegu kõiki Eesti sõjavigastatuid. Kümne aasta jooksul anti liikmepileteid välja u 5 000, kusjuures u 150 liiget oli organisatsiooni tegevuse ajal surnud. Vabadussõjas oli haavata saanud 2 600 ja I maailmasõjas 3 000 meest. Peale nende kuulus liikmeskonda isegi Vene-Türgi ja Vene-Jaapani sõjas invaliidistunud mehi.

Lisaks valitsuselt saadavale toetusele said osakonnad märkimisväärset tulu ka eneseabi korras. Ühingule kuulusid talu ja puidutööstus Narva lähistel, pajuistandus ja korvmööblitööstus Tartumaal, kingsepatöökojad Tallinnas ja Narvas, limonaaditehas Valgas jne. Tavakohaselt korraldati igal aastal sõjainvaliidide toetuseks üleriigilisi korjandusi, loteriisid ja tasulisi pidusid. Mitmel osakonnal oli oma raamatukogu, neist 2000köiteline Tallinnas Tatari 3 asuvates hoonetes, mis valitsus oli ühingule kinkinud 1921. aastal.

Pärast Eesti okupeerimist punaarmee poolt 1940. aasta juunis keelustati VSÜ tegevus, natsionaliseeriti ühingule kuulunud kinnisvara, osakondade vabadussõdalastest juhid arreteeriti.

Saksa okupatsiooni aegne Tallinn-Nõmme politseiprefekt andis juba 13. septembril 1941 loa ühingu tegevuse jätkamiseks.

Pärast Eesti teistkordset okupeerimist punaarmee poolt 1944. aasta sügisel lakkas ühingu tegevus kodumaal täielikult. Osal sõjavigastatuist õnnestus pääseda Läände, paljud kodumaale jäänud saadeti Siberisse. Mõlema grupi saatus on erinev nagu öö ja päev. Läände pääsenud pälvisid Punase Risti kaitset ja eriabi, samuti osutasid neile mitmesugust toetust ühiskondlikud organisatsioonid ja põgenikelaagrid. Saksamaal elavaile Eesti sõjavigastatuile osutasid abi New Yorgis tegutsenud Eesti Abistamiskomitee ja Eesti Abi Kanadas, Rootsis moodustatud Eesti Sõjainvaliidide Kapital ning paljud eraisikud, Eesti vabadusvõitlejate ühingud ja E.E.L.K. kogudused.

Pärast Saksamaa Liitvabariigi loomist 1947. aastal alustati ettevalmistustega Eesti Vigastatud Sõjameeste Kodu rajamiseks Schönausse. 1959. aastal asutati Heidelbergis Vigastatud Eesti Sõjameeste Ühing (VESÜ), mille tegevus soikus 1995. aastaks, kuna liikmeskond elas hajali üle Saksamaa. Ühingu kodu müügist saadav tulu pidi üle kantama Eestis elavatele eestlastest sõjainvaliididele. Mitmesugustel põhjustel ei jõudnud see raha aga kunagi kohale.

Peale sõda Eestisse jäänud sõjavigastatuid kohtles okupatsioonivõim kui kurjategijaid: keda kätte saadi, seda ootasid Siberi vangilaagrid. Pärast Hruštšovi võimuletulekut ehk nn sula saabumist vigastatute olukord veidi leevenes.

Eesti taasiseseisvumise järel 1991. aastal õnnestus mitmel sõjavigastatul saada invaliidsuspensioni Saksamaalt või Soomest. Arutamaks pensioni saamise võimalusi ja edasist tegutsemist kutsusid Eugen Vahar, Robert Telliskivi ja Harri Otsa 23. novembril 1991 kokku sadakond meest, kes olid kommunismi vastu võideldes viga saanud, ja samas asutati taas Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing (EVSÜ). Võeti vastu põhikiri ning valiti esimene sõjajärgne juhatus: seimees Eugen Vahar, abiesimees Robert Telliskivi, liikmed: Harri Otsa, Jüri Teras ja Rudolf Käärd. Ühingu eesmärk oli endine – oma liikmete (ning nende perekondade) majanduslik ja moraalne toetamine-, tegevus – toetusteks vajaliku raha muretsemine.

Peagi selgus, et sõjaeelse Eesti Vabariigi ja 1991. a taastatud Eesti Vabariigi suhtumine II maailmasõjas vigastatud sõjameestesse oli erinev. Kui endine EV kinkis ühingule Tallinnas Tatari 3 kinnisvara, siis nüüd tuli ühingul tublisti vaeva näha, et see omand tagasi saada. Ametnikud leiutasid konkse ja nõkse, et ise sellelt teenida ning tagastamisega viivitada. Mitte kõik, loomulikult! Pärast kohtuskäimist õnnestus osa Tatari 3 kinnistust kätte saada alles 1994. aasta märtsis, kogu kinnistu aga peaaegu kaks aastat hiljem. Tuli hakata mõtlema, mida teha peaaegu lagunenud hoonetega. Õnneks ei olnud 4korruselises kivimajas püsielanikke, mistõttu sundüürnike probleem langes ära. Nn staabina sai pärast hädavajalikku remonti kasutada ainult II korrust. Kuidas leida raha kinnistu kordategemiseks, et see ühingu liikmeid eneseabina toetama panna?

Nappi toetust sai seni maksta ainult tänu väliseestlaste ning eelkõige Rootsis tegutseva Eesti Sõjainvaliidide Kapitali annetustele, samuti abistasid Vigastatud Eesti Sõjameeste Ühing Saksamaal , Eesti Invaliide Abistav Naisring Torontos ning vabadusvõitlejate organisatsioonid Austraalias, Rootsis, Inglismaal ja Taanis. Eesti Vabariik võimaldas ühingu liikmetel saada meditsiiniabi Tallinna Magdaleena haiglas, kus enne taasiseseisvumist raviti peamiselt kommunistlikke võimukandjaid. Kolmel korral (1994., 1995. ja 1996. aastal) eraldas sõjainvaliididele toetuste maksmiseks raha ka Eesti Vabariigi Valitsus. Kuna seda kõike jäi väheks, otsustas ühingu 1996. aasta üldkoosolek renoveerida Tatari 3 neljakorruselise hoone ja ehitada seal välja ajakohased üürikorterid. Nüüd järgnes laenu saamiseks tõeline kadalip: igal pool vangutati kaasatundvalt pead, kuid öeldi ära, nt Tallinna linnapea Ivi Eenmaa, sotsiaalminister Tiiu Aro, peaminister Mart Siimani, kaitseminister Andrus Ööveli jt ametikandjate poolt, kusjuures vahepeal Tallinna linnapeaks tõusnud Edgar Savisaar keeldus küsimust üldse arutamast. Renoveerimiskava päästis väliseestlaste abi, eriti Elfriide Kulli ligi 400 000 kroonine pärandus, Selma Redlich-Ratniku ühingule pärandatud Pärnus asunud maja müügist saadud ligi 250 000 krooni ning Ruut Mägi 100 000kroonine annetus. Saadud summaga suudeti tellida geodeetilised lähteandmed ja hoone projekt. Tänu Mart Laari esimesele autorihonorarile ning Taanis elanud Eesti ajaloolase Vello Helgi kultuuripreemiale võis ühing 2000. aasta alguseks alustada Eesti Krediidipangaga läbirääkimisi ehituslaenu saamiseks.

Raha teeb imet: kogu renoveeritud hoone ning kinnistu andis ehitusfirma Remet ühingule üle juba 27. detsembril samal aastal.

Nii peaminister Mart Laar kui president Lennart Meri tutvusid sõjainvaliidide saavutusega 23. veebruaril 2001, mil mõlemad jäädvustasid oma visiidi ühingu külalisraamatus. Presidendi sissekanne lõpeb sõnadega: “Võite alati arvestada minu ja mu järglaste täielikku toetust teie töös, milleks soovin teie lahkes kohvilauas Jumala õnnistust.“

Rohketele õnnitlustele ja peomeeleoludele vaatamata tuli ühingu juhatusel leida korteritesse kohe üürnikud tasumaks kiiremini panga võlga. Juba 2001. aasta kevadel õnnestus kõik neli korterit välja üürida.

Lootust andvate majandusarengute kõrval kippus tüli majja tulema noorte, nn missiooniveteranide liitudes ühinguga. Esiteks püüdsid nad majandusasju enda kasuks pöörata, teiseks soosis neid Kaitseministeerium. Kui 2012. aastast hakkas kehtima nn veteranide seadus, mis kuulutas veteranideks vaid tänapäeval missioonidel vigastada saanud isikud, mitte aga II maailmasõjas Eesti vabastamise eest võidelnud ja vigastada saanud isikud, teravnesid vastuolud vanade ja noorte vahel veelgi. Kaitseministeerium jäi noorte toetajaks ja lõpetas 2014. aastast ühingu toetamise 25 000 euroga aastas, hakates samas maksma nn missiooniveteranide ühingule 60 000 eurot aastas. Vanade toetus hakkas sõltuma ainuüksi EVSÜ eneseabist, ehk kinnistult saadavast renditulust.

Nagu igal organisatsioonil on ka EVSÜl oma juhatus ja sellel esimees. Võib kergesti arvata, missugune roll on viimasel, kui ühingu liikmete keskmine vanus on 90. Alates 1991. aastast, mil Eesti Vabariik taastati, on ühingul olnud kolm juhatuse esimeest: 1991-1994 – Eugen Vahar; 1995-2003 – Juhan Priks ja 2004 – kuni kirjutamise ajani 2017 – Jüri Teras (sün 1924). Teda on järjekindlalt esimeheks tagasi valitud. Ta on meditsiinidoktor, võimekas suhtleja ja majanduse tundja, visa ja tugev mees, nagu ütleb ta nimigi. Ta on aatemees, kes on elu ja inimesi näinud ligi sada aastat, kes oskab läbi näha pettureid ja hindab truudust. Loomulikult ei kiida ta kaasa tuulenuusutajatele, keda jätkub ka Eesti valitsusse, ahnitsejatele ja tühipaljastele karjeristidele. Miks Eesti viimase aja valitsejad ei märka enam II maailmasõja vigastatuid? Miks neid peetakse Hitleri Saksamaa käsilasteks, kelle eest Eesti Vabariik ei peagi hoolitsema? Õiguskantsler Ülle Madise on näiteks teatanud, et kuna Eesti Vabariik ei saatnud neid sakslastega koos sõdima, siis ta ka ei vastuta nende eest. Tule taevas appi, oleks selle peale kostnud Lennart Meri. Punased olid 1940-1941. aastal jõudnud Eestis tapatalguid pidada ja küüditada, kui sakslased olid nad minema kihutanud ja Eesti poisid neid aidanud, kas nad olid siis Suur-Saksamaa eest väljas? Oma vaba Eesti eest läksid nad tulle, just nõnda oli Eesti Vabariik neid kasvatanud. Need mehed väärivad veel elu õhtutunnilgi riigi meelespidamist ja hoolt, miks aga Eesti Kaitseministeerium on teisel arvamisel?. Kas ikka väärivad oma kõrgeid ameteid need isikud, kes moe sunnil on kaasa läinud tõsiasjade eitamisega ja ajavad Euroopa eeskujul süü idast läände.

Au ja mõistmine olgu Teiega, Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu liikmed,

oma 100. aastapäeval ja Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eel.

——————————————————————————————————————

Eestis elab praegu 36 vigastatud sõjameest, neist 5 Tartumaal: Rudolf-Robert Volk, Ernst Raiste, Aksel Ojaste, Kalju Viljapuu ja Herbert Kaasikmäe.

Septembrikuu nõupidamine kell 1100. Kohal oli kümmekond liiget, arutasime septembrikuu sündmusi ja tähistasime kahte sünnipäeva.

Eesti Õigusvastaselt Represseeritud Liit Memento Pilistveres

Paremal pitkapoisid Rannar Kerge ja Jaan Haring

Arnold Aljaste ja Anne Eenpalu

Eesti Endiste Metsavendade Liidu esimees Heiki Magnus ja endine metsavend Axel Ojaste

Pitkapoiste lippur Rein Vanja ja vabadusvõitleja Eldur Lõhmus

Paremal Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse liige Taivo Möller Põlvast

Kõneleb Hermann Kalmus EELK Pilistvere Andrease kogudusest

Riigikogu liige Johannes Kert

Paremal Viljandi maavanem Erich Palm

Anne Eenpalu ja päeva juht Silver Sild Võrumaa Mementost

Üritust filmis ka taevadroon

Meie bussi pillimees Vello Halling

Vaba rahva laul.

Las kallab – see oleks võinud olla laulupeo alapealkiri, sest vihma tõesti kallas aga mitmetunnisel üritusel osalenud ühendkoor, lauljad ja publik olid tõelised kangelased, nemad olid ikka siin.

Video FBs.