Konservatiivide Klubi Tartus kell 18 aadressil Lai 6, Tartu.
Esineb Leo Kunnas – erukolonel, kaitseministri nõunik ja kirjanik. Teema: “Konservatiivsus ja kaitsetahe”. Lisaks esinemisele tutvustab Leo Kunnas oma uut raamatut. Raamat ilmub 14. detsembril Eesti Ekspressi kaasaandena hinnaga 15 eurot – poehinnast 10 eurot soodsam. Tõsisemad huvilised jõuavad selleks ajaks ehk raamatut ka juba lugeda ning küllap neil tekib ka küsimusi. NB! Kes tahaks raamatut kohapeale tellida, palun andke teada. Sel juhul me ostame vajaliku koguse kolmapäeval ära ja toome reedeks kohale. Siis on hõlbus ka autorilt autogrammi paluda. Rohkem infot: Indrek Särg, tel 512 1190.

Oma kogemusi Pariisi-külastusest käesoleva aasta alguses jagab tšehh Martin Kohout, kes nooruses õppis Prantsusmaal ning tutvus sealse kultuuri ning inimestega. Turismifirmadele ja multikulti fännidele ei pruugi see lihtne, kuid keerulist teemat puudutav lugu meeldida, ent Martin Kohoutile andis saadud kogemus põhjuse öelda: sõitsime abikaasaga Pariisi, rohkem me seda viga ei tee!

Hiljuti sõitsime abikaasaga nädalavahetuseks Pariisi. Olime seal viimati enam kui kümme aastat tagasi. Üheks põhjuseks oli ka Air France’i lennupiletite enneolematult madal hind. See oleks pidanud meid küll ettevaatlikuks tegema, ent kahjuks me ei pööranud rõõmsas matkatuhinas sellele tähelepanu.

Lend Pariisi läks normaalselt ning lennujaamas istusime rongile, mis viis meid kesklinna. Pärast saabumist Põhjavaksalisse tabas meid esimene šokk. Kõikjal valitses korralagedus ja kaos. Mis peamine – me ei näinud ühtegi valget prantslast. Sama olukord oli Sacre-Coeuri kiriku juures, kuhu me ettevaatamatult omale ööbimiskoha olime valinud. Istusime metroos rongi ning suundusime üle vaatama olulisimaid vaatamisväärsusi. Sõidu ajal metroos Grand Etoile’st kuni Louvre’ini taipasime, et oleme vagunis ainsad valged. Oli reede ja sel olulisel hetkel näitas pealinnas kell 14.00. Louvre’i muuseumi sissepääsu juures ei olnud hingelistki, see-eest oli kõikjal näha hambuni relvastatud sõdurite patrulle. Varsti saime sõpradelt teada, et juba umbes aasta on Pariisis erakorraline seisukord…

Lõunatasime sõpradega Suurte bulvarite läheduses. Tänaval olid põhiliselt migrandid. Muuseas, ka enamik kauplusi siin piirkonnas on mõeldud migrantidest klientuurile. Õhtupoolikul suundusime Eiffeli torni juurde ning taas ei ühtegi turisti. Ainult turvameetmeid oli rohkem. Kontrolliti kõiki, välja arvatud pealaest jalatallani riietatud mosleminaisi – selline on ilmselt võrdne kohtlemine prantsuse moodi.

Trocadero – Eiffeli torni vastas olev piirkond – meenutas põrgut. Siin kubises aafriklastest “suveniirimüüjatest”, araabia tänavamänguritest, Aafrika ja Rumeenia kerjustest ning taskuvarastest. Politsei suleb silmad nende pisikeste hulka loetavate seaduserikkumiste ees. Ning selline pilt avaneb kõigi kuulsamate vaatamisväärsuste juures. Õhtul vägistasid Eiffeli torni läheduses migrandid ühe noore prantslanna. Loomulikult mainiti uudistes juhtunut vaid põgusalt. See on ilmselt normaalne käimasoleva kultuuririkastamise protsessi puhul…

Järgmisel hommikul helistasime sõpradele ning tegime ettepaneku korraldada kesklinnas piknik – nagu varem, tudengipõlves. Nad vastasid, et parem on kohtuda restoranis, sest piknik võib kujuneda väga ohtlikuks. Me ei mõistnud seda, ent nõustusime ning suundusime Bastille’ piirkonda. Ning nägime taas kõikjal korralagedust, räpasust ja mis peamine – ainult migrante. Õhtu kõrghetkeks sai visiit meie hotelli lähedal asuvasse väikesesse bistroosse, kus tahtsime juua pokaali veini. Tusane habemikust “prantslane”, ilmselt alžeerlane, ütles meile tigedalt, et tema oma maal alkoholi ei müü, ning ütles midagi solvavat “neetud kristlaste” aadressil. Seepärast otsustasime mina hotelli. Oli alles laupäev, ent me juba ootasime pühapäeva ja naasmist koju. See siin ei olnud enam Prantsusmaa, vaid moslemlik Aafrika, ent mitte sinna ei olnud meil plaanis lennata…

Puhkus Pariisis on praegusel ajal tõesti kohutav kogemus ning ma kardan, et ei suuda endale ette kujutadagi, mis toimub Calais’s või Marseille’s, kus moslemid on linna faktiliselt juba enda kätte haaranud ja kontrollivad seda. Prantsusmaad ootab kas diktatuur või kodusõda, ent milline imeline maa see oli! Seepärast soovitame loobuda mõtetest minna Pariisi. Hüvasti, armas Prantsusmaa! Teeme kõik, mis meie võimuses, et Tšehhimaad ei tabaks sama saatus.

Tõlkinud Roland Tõnisson

Detsembrikuu kokkusaamine Kotka keldris algusega kell 12.00.

RANNAR KERGE – 72 PALJU ÕNNE

Vabadussõja alguse mälestusteenistus ja tunnustamine EVL mälestusmedalitega Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus Toris. Mälestustulede süütamine ja pärgade asetamine Vabadussõjas langenute monumendi juurde Tori kalmistul, kohvilaud kiriku koorirõdul.

Medalisaajad meie seltsist: Eldur Lõhmus, Evi Kiis, Vaike Kukk, Valdur Raudvassar, Ivar Künnapuu.

SULEV UNT – 79 PALJU ÕNNE, MEIE TERAV KIRJASULG

Ilmar Koppeli surmaastapäev

Nõupidamine:

1. Seltsi särgid ja uued lipsud
2. Medalisaajad
3. Uus voldik

REIN VANJA – 52 – PALJU ÕNNE, MEIE SELTSI LIPPUR

Julius Kuperjanovi sünniaastapäeva tähistamine kell 11.00.

Olev Teder: Julius Kuperjanov 122 – tõeline Eesti rahvuskangelane väärib ausammast

07/10/2016

11. oktoobril tähistame rahvuskangelase Julius Kuperjanovi 122. sünniaastapäeva. Vastav üritus toimub Tartus Raadi kalmistul teisipäeval algusega kell 11.00. Kangelase kalmul langetavad pea ja asetavad pärja ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esindajad.

Kahtlemata on ka täna õigus J. Kuperjanovi koolivennal R. Toomil, kes kirjutas kangelase 20ndal surmaaastapäeval (Uudisleht nr. 18, 01. 02. 39): “…siis peame tänutundes tunnustama: ainult seesuguseid hundipoegi, nagu Kuperjanov, vajas siis meie riik ja rahvas ning seesuguseid vajame nüüdki ja alati – et olla vaba ja iseseisev.”

Leitnant Kuperjanovi nimi on paljudes ajaloolistes ülevaadetes kuni tänase päevani kahjuks seotud mitmete ebameeldivate seikadega. Kes poleks kuulnud legende kuulsast Kuperjanovist, kes olevat Paju lahingus omade poolt maha lastud, kes auahnuse ning tormakuse tõttu hukutas hulga alluvaid, kes isepäisena ei kuulanud ega allunud ülemustele, kes tegutses ülbe karistaja või bandiidina, isegi mõisate röövijana? Kuidas te suhtute fakti, et Kuperjanov asutas küll Puurmanis partisanide salga, kuid teostas seal viibides nõukogude võimu? Aga just nõndamoodi teavitab 2007. a. Eesti koolidele kingitud Vabadussõja kaart, kus Puurmani valla ala, mida arhiivimaterjali kohaselt haldas leitnant Kuperjanov, on kaardile kantud vastase poolt vallutatud territooriumina. Taolisena on kaarti eksponeeritud alates Vabadussõjast.

Ajaloosündmusi võltsitakse alati mingitel konkreetsetel põhjustel, eriti seal, kus need puudutavad valusalt kõrgemat sinivereliste seltskonda. 1918. a. lõpu väike seltskond araverelisi kõrgemaid ohvitsere – Tartu linna punastele loovutajad lihtsalt ei saanud leppida faktiga, kus noor 24-aastane südikas noormees ei allunud korraldustele taganeda Põltsamaale, vaid otsustas isepäiselt koos vabatahtlike abiga seista vaenlasele vastu eesliini kaevikus – Puurmani valla piiril ning kavatses hiljem omal algatusel suunduda isegi Tartu linna vabastama.

Kellegi ohvitseri kadedus või viha tingiski sussedused kaardil, et võltsida fakte ning jätta Puurmani asupaik punaste meelevalda. Nii lihtsalt see käibki ja Kuperjanov nagu niuhti ajaloost pühitud. Õnneks on valel lühikesed jalad – kõnelevad mälestused, kõneleb arhiiv. Aga kuhu jäävad ajaloolaste kohustused, ajalooesteetika nõuded? Müütidelt ja ebareaalsuselt tuleks ju uurimise käigus eemaldada traditsiooniliste tõlgendusete kihid, niisamuti, nagu kõrvaldab restauraator pildilt hiljem pealemaalitu. Paraku jääb öeldu unistuseks ning puuduva lüli peavad täitma amatöörid – isehakanud ja sõltumatud ajaloouurijad.

Arhiivi on kogutud küllalt tõhus materjal, mille sirvimine võtab tohutult aega. Eriti vaevarikas on see kellegi isiku puhastamiseks teda määrivast taagast. Leitnant Kuperjanovi mustamine algas juba paar päeva pärast Paju lahingut, samal päeval kui kangelane Tartus suri (02. 02. 1919.). Nimelt kutsus “Põhja Poegade” ülem, Valga operatsiooni juht, oberst Hans Kalm vabastatud Valgas enda juurde ajakirjaniku, kellele sisse sööta lugu verise Paju lahingu põhjustest. Valusalt valatud verega saavutatud võit nõudis põhjendavaid selgitusi ning tegelikule süüdlasele kaitsva “tulemüüri” ehitamist. Näitamaks valeütlusi ning pettust tõesetena palus oberst silmakirjalikult jätta ajakirjanikul informatsioon enese teada. Paraku oli ajakirjanikuks Kuperjanovi koolivend ja luuletaja H. Visnapuu, kes eelistas ausust valedele. Nii teamegi täna, kes algatas väärlegendide loomise.

Oma valede kinnituseks kirjutas oberst Kalm soome keeles J. Kuperjanovit süüdistava raamatu “Põhja Poegade retk”, mille Kalm kinkis 1921.a Tartu Ülikoolile. Sealt liikusid valed E. Laamanni 1923. a. kogumikku “Soomusrongide diwiis wabadussõjas I. Punaväe sissetungimine ja wäljatõrjumine”, seejärel K. Partsi “Kas võit või surm” jne. Nõnda müüakse labast valet isegi täna raamatupoodides. Et väärlegendid on oma sisult üsna rumalad ega ühti kronoloogiliselt tõeliste sündmuste käiguga ning arhiivis piisav materjal, siis on tegeliku lahingutegevuse kajastamine asja kättevõtmise asi. Hiljuti avaldati Soomes ka leitnant Kuperjanovi viimane kiri ülemjuhataja Kalmile, mis keerab kogu senise peavoolu suunal kulgeva väärlegendide vankri kummuli kraavi.

Loe lugusid Julius Kuperjanovist: Paju lahing, Kuperjanovi kiri, Hundipoja surm, Isamaa Ajaloovihik 2011, Kuperjanovi pataljoni nimekiri 1918 – veebruar 1919 jne. kodulehel

Kellel on infot J. Kuperjanovi kohta või kelle esivanemad on teeninud Kuperjanovi pataljonis, palutakse ühendust võtta meiliaadressil: olev@kuperjanov.ee

Oktoobrikuu koosviibimine algusega kell 11.