AJALOOKONVERENTS
Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis
Lossi 25
26. märtsil 2017 algusega kell 12
Osavõtjate saabumine, registreerumine
Mälestuskonverentsi avamine Mart Niklus
Muusikaline tervitus Marten Mõru
Eesti Wabariigi kukutajatest Eesti Vabariigi valitsejateks Üllar Reino
Ühtse Eesti kooli nimel: haridus- ja lõimumispoliitika valikud Jevgeni Krištafovitš
Mälestusi lugedes selgub tõde Aare Pällin
Õiguskaitsest Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii valguses Tiit Merenäkk
Vaenlase vastu võideldes Jüri Toomepuu
Konstantin Pätsi soovituskiri Eestist väljarännuks 1906. aastal Jaak Uibu
Ühest 75 aastat tagasi tehtud otsusest Tõnis Siim
Eesti inimkaotused kolme okupatsiooniga aastail 1940-1991 Peep Varju
Eesti külma sõja aegses strateegilises vastasseisus Kaarel Piirimäe
Ajaloomälust meil ja mujal Aldo Kals
Aldo Kals Ajaloomälu meil ja mujal
Pitkapoiste saatusest Mati Mandel
105 aastat Ants Kippari sünnist Viktor Niitsoo
Kas tuleks moodustada Vabadusristi vennaskond? Priit Silla
Stalinismi taassünd Venemaal on ohuks kogu inimkonnale Kalju Mätik
Ajaloo mäletamine ja teadvustamine Tiit Madisson
Eesti Kongressist Enn Tarto
Vaheaeg – 15 minutit
Sotsid – rahvusriigi lammutajad Henn Põlluaas
1920. a. Tartu rahuleping – uued perspektiivid ja aegumatud põhitõed Meelis Kaldalu
Religioon ja rahvuslus totaalses riigis Tarmo Kulmar
Vastupanust sovetivõimule Eldur Lõhmus
Rahvuslusest okupatsioonijärgses Eestis Ants Erm
Eramajapidaja – vastupanu osutaja koduõuel Ants Sild
Kas Jüri Kukk oli ainus Erich Vallimäe ohver? Mart Niklus
Dokumentaalfilm Harald Tillemannist, Eesti Kodanike Komiteede liikumise algatajast Agu Kull
Konverentsi lõpetamine
Jüri Kukk sündis 1. mail 1940 Pärnus. Õppis ja töötas keemikuna Tartu Riiklikus Ülikoolis (TRÜ) 1958-1979. Aastatel 1975-1976 stažeeris erialaselt Prantsusmaal Bellevues.
Rahvusliku meelsuse ja okupatsioonivastaste väljaastumiste eest vallandati dotsent Jüri Kukk 1979. aastal oma seniselt töökohalt ülikoolis, millele aitasid kaasa kohalikud KGBlased, tolleaegsed kolleegid ja isegi mõned üliõpilased. 13. märtsil 1980 teadlane ja õppejõud arreteeriti. Kohtulavastusel Eesti NSV Ülemkohtus 5.-8. jaanuaril 1981 mõisteti Jüri Kukele 2-aastane vabadusekaotuslik karistus.
Nagu sovetlikus kohtupraktikas tavaks, polnud N Liidus korraldatud poliitilistel protsessidel teisitimõtlejate üle jälgegi objektiivsusest – nn kohtuotsused olid juba kas kuskilt mujalt dikteeritud või ette ära otsustatud. Protestiks justiitsterrori vastu pidasid nii Jüri Kukk kui ka tema kaaskohtualune Mart-Olav Niklus kestvat näljastreiki – pidades õigusemõistmise paroodiast osavõttu inimväärikust alandavaks.
1981. aasta alguses saadeti Jüri Kukk Tallinnast – rikkudes isegi tolleaegseid õigusnorme – eluohtlikus seisundis kandma karistust Venemaal. Surm saabus Vologda tapivanglas 27. märtsil 1981 kl 2.20. Põhjus: alandatud ja kurnatud poliitvangi ebainimlik kohtlemine, lämbumine tõenäoliselt ebaprofessionaalsel tasemel läbi viidud kunstliku toitmise tagajärjel.
Jüri Kuke justiitsmõnitamise vastu protesteeris vaba maailma avalikkus – teiste hulgas kümned kolleegid Prantsusmaalt, kellega ta mõni aasta varem oli koos töötanud. Aasta möödudes Jüri Kuke hukkumisest võõrsil tegi Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar (1931-2015) Vabadusraadios ettepaneku hakata eestlasest märtri surma-aastapäeva igal aastal 27. märtsil tähistama Langenud Vabadusvõitleja Päevana (LVP). Kahjuks pole taasiseseisvunud Eesti Vabariigi administratsioon mainitud ettepanekut riikliku tähtpäevana tänaseni aktsepteerinud.
LVP esimene aulakonverents korraldati Tartu Ülikooli peahoones kakskümmend aastat tagasi, 27. märtsil 1997. Avas selle rektor professor Peeter Tulviste. Hiljem on avasõna öelnud rektorid professor Jaak Aaviksoo, professor Tõnu Lehtsaar, prorektorid professorid Birute Klaas ja Kristjan Haller. Rektor prof Jüri Kärner Jüri Kuke ümbermatmisel 1989. aastal kodumaa mulda avaldas oma kõnes toimunu üle kahetsust ja vabandas, et just kolleegid ülikoolist olid rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud teadlase tagakiusamisele kaasa aidanud või ise selles osalenud.
Tänavu korraldatakse Langenud Vabadusvõitleja Päeva tähistamine Tartu Ülikoolis juba kahekümne esimest korda. Eesti Vabariigis on eestlaste ja siinsete teistest rahvustest kaasvõitlejate rahumeelset ja õiguslikku okupatsioonivastast tegevust kahetsusväärselt vähe uuritud. Iga-aastaste kokkutulekutega märtsikuu lõpus Tartu Ülikoolis soovitakse meie lähiajaloole senisest suuremat tähelepanu pöörata. Seetõttu korraldataksegi eelolev ajalookonverents Jüri Kuke mälestuseks Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis Lossi tn 25 26. märtsil algusega kell 12.
Konverentsil tulevad käsitlusele muu hulgas 1988. aastal täielikult rehabiliteeritud Jüri Kuke ahistamise ja võõrsil hukkumise asjaolud, samuti teiste eesti rahvuslaste alusetute represseerimise juhtumid. Kutsume esinema Tartu Ülikooli lähiajaloo õppejõude, samuti selle ajajärgu uurijatest üliõpilasi. Loodetakse teadusloolaste ja teiste asjahuviliste rohket osavõttu.
Teave: Rein Vanja, rein.vanja@ut
Konstantin Pätsi soovituskiri Eestist väljarännuks 1906. aastal
Jaak Uibu, D.Sc., Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant
Oma raamatus „Kultuurisillad ja revolutsioonituuled“ Seppo Zetterberg, käsitledes Helsingi eesti kogukonda 20. sajandi alguses, peatub ka väljarändel Eestist Ameerikasse. See oli 1905.-1906. aasta karistussalkade tegevuse – kohtuta mahalaskmiste ja peksmiste mõjul Eestis kuum teema. Nagu ajalool on komme uues kuues korduda, siis ka sada aastat hiljem on samad rändetrendid aktuaalsed. Võib ka öelda, et tänased väljarände probleemid on hästi läbi mängitud juba sada aastat tagasi. Ja mitte üksnes läbi mängitud, vaid ka üsna hästi tolleaegses meedias protokollitud ja nüüd siis ka Zetterbergi poolt mõni aasta tagasi kokku võetud. Tuleb temale tänulik olla mahuka arhiivitöö eest. Inimesed kaovad, nende sõnad unustatakse, aga arhiivid ehk jäävad. Tartu Ülikooli audoktori Seppo Juhani Zetterbergi raamatule toetudes valmiski käesolev töö.
Helsingis tegutses möödunud aastasaja alguses ettevõtlik Saksa kodanik kapten Franz Keyl, reisibüroo omanik. Tema huvides oli toetada soomlaste väljarändamist ookeanilaevadel. Esimene grupp, üle 100 inimese, asus 1906.a. mais teele Argentiinasse. Lahkujate loosung oli saada 20 aastaga miljonäriks. Kohale jõudes ootasid soomlasi vaid telgid, kõik muu lubatu oli Argentiina valitsusel tegemata. Paljud pöörasid pahameeles tagasiteele. Aga Keyl jätkas oma tegevust, korraldades Soomest lahkumist ja reklaamides üritust ja pareerides kriitikat.
Kuuldused väljarändest ulatusid ka Soomes elavate eestlaste kõrvu. Arutati asja ja arvati, et ümberasumist ei maksa soovitada, hoolimata sellest, et kodumaal oli võimatu elada. Muidugi oleks ettevõtlike ja julgete lahkumine Ameerikasse rõõmustanud valitsust ja mõisahärrasid, kui vastalised oleksid lahkunud ja leplikud ning kõigega rahul olevad jäänud kodumaale. Paljud Euroopasse põgenenud olid naasnud Eestisse või Soome. Nad olid mõistnud, et inimene ei ela ainult leivast, vaid vajab ka hingepidet. Paljud leidsid, et isegi Eesti metsades ja küünides paos olla on parem kui välismaal. Ilmus ka kirjutis, kus pealnägija andis teada vahepeatusest Bremenist, et sealt saadeti vaesemad sõitjad kohe teele, aga jõukamaid hoiti kinni, et nad oma raha linnas kulutaksid.
Ent rändele kutsuvad kuulutused ja artiklid jätkusid. Kapten Keyl kinnitas, et Eestis tuntud inimene, „kogu rahva usaldusmees“ oli tema palve peale nõus reisima Ameerikasse, et olukorraga tutvuda kohapeal. Reisil käidi kuue mehega. Artikli ajakirjanduses uusasundustest Ameerikas kirjutas üldise arvamuse järgi Konstantin Päts. Kirjutas Wisconsini osariiki rajatud Estonia-nimelise koloonia viljakast maast ja plaanidest. American Colonization Company lubas omal kulul ehitada koolimaja, kui koloniste koguneks suuremal hulgal. Kirjutas veel, et kes oma järeltulijatega ei taha jääda mõisaorjadeks, kes armastavad vabadust ja unistavad inimväärsest elust, võiksid julgelt lahkuda Eestist. Rahvuslik elu on võimalik ka Ameerikas.
Pätsi endine kolleeg Pätsi asutatud Teataja päevilt Hans Pöögelmann vastas soovituskirjale kriitiliselt. Ta rõhutas, et tema kriitika eesmärk pole astuda Ameerikasse ümberasumise vastu. Ta tahab vaid valgustada ümberasumise teist poolt: see, kellel ei puudu julgus, jääb kodumaale ja aitab vabadusvõitluse viia lõpuni. Kes aga tahavad lahkuda, peaksid teadma raskustest võimalikult palju.
Soovituskirja ründas Jaan Tõnisson oma Postimehe juhtkirjades. Kirjutas, et ohtlikkuse ja petlikkuse poolest ületab see artikkel kõike, mida Eesti lehtedes on viimasel ajal kirjutatud. Valitsuse poliitika oli meelitada eestlased ümber asuma Siberisse, kuid nüüd ahvatleti neid ka Ameerikasse. Nii külvatakse eestlaste keskele oma maa ja rahva halvustamist. Ainult kodumaatud maailmakodanikud ehk kosmopoliidid ja rahvusvahelised sotsiaaldemokraadid võivad soovitada rahva parematel poegadel lahkuda sünnimaalt. Postimees soovitab rände asemel kultuurilist võitlust oma maa pinnal. Eesti mehed leiavad kodumaal tööd ja leiba, kui neil on ettevõtlikkust ja tahet. Keyli kuulutuste taga on vaid laevakompanii bisness.
Reageeris ka New Yorgis ilmuv Ameerika eestlaste leht Amerika Eesti Postimees. Lehe meelest need, kes võitlevad ümberasumise vastu, teevad eesti rahvale kahju.
Mida tegi aga Eduard Vilde, Pätsi Teataja omaaegne kaastööline? Avaldas ajalehes Kaak artikli ja karikatuuri – koomiksi. Selle esimeses osas vedeleb Päts laeva kajutis sohval ja teatab, et ei mõista, mida kapitalismile ette heita. Tema on saanud vaid head – esimese klassi söögid ja raha rahakotti ja selle eest ei ole vaja muud teha, kui kiita ajalehtedes Company maid. Pätsi ja Vilde suhted jahenesid pikaks ajaks.
Pelk tagasivaade sajandi taha annab ainet mõtetele rahva tänapäevasest suhtumisest oma maasse. Nüüd saame uhkusega lisada – oma riigisse. Sõjad ja rasked olud on rändele sundinud ellujäämise nimel. Ajutisest eemalolekust ma ei räägi. Aga kas on väljaränne põhjendatud meedia toel ja isikliku heaolu nimel tööjõu vaba liikumise sildi all? Tuleb meelde lugu Stanislav Lemi ulmeraamatust, kus kosmoserändur Ijon Tichy kohtub universumis omale uut planeeti otsiva rahvaga, sest vana oli vilets ja ärarikutud. Kordame veel Jaan Tõnissoni sõnu – nii külvatakse eestlaste keskele oma maa ja rahva halvustamist. Sada aastat hiljem nendime, et sedasorti külv ongi õnnestunud! Eestlaste arv Eestis on kahaneb paari tuhande inimese kaupa aastas ja oli möödunud aastal 905 tuhat. Eestlaste suremus ületas sündimust 15 aasta jooksul, siis mõned aastad oli vahekord paigas, ent nüüd ületab suremus jälle sündimust. Selles seisus jätkavad kinnimakstud euroametnikud, valitsusasutused ja meedia tööjõu väljarände propagandat. Olen paarikümne aasta vältel kirjutanud sadakond märgukirja riigimeestele demograafilisest olukorrast. Peaminister Jüri Ratas oli esimene, kes hakkas ka tegutsema. Hakatuseks sai äsja Riigikogus loodud tema initsiatiivil rahvastikukriisi probleemkomisjon.
Konstantin Pätsi tegevust on esitatud siinkohal üsna negatiivsena. Siiski Zetterberg märgib, et tema soovituskirja vaadati läbi enne avaldamist laevakompanii poolt. Tõenäoliselt Pätsi teksti muudeti soovitavas suunas nagu see tänapäeval lehetoimetustes tavaline on. Viimasel ajal kirjutatakse palju Pätsi negatiivsetest tegudest seoses monumendi püstitamisega. Kümmekond aastat tagasi esitasin Soome Instituudi juhataja Martti Turtolale kui raamatu President Päts: Eesti ja Soome teed, autorile küsimuse: kas Konstantin Päts oli poliitik või politikaan? Sain vastuseks: Konstantin Päts on Eesti riigi rajaja. Ega paremini vastata ei saagi. Seda ta on ja jääb. Muu on sekundaarne. Ja sellelt aluselt peame teda hindama ja jäädvustama ajal, mil Eesti Vabariik saab saja aastaseks.
ERAMAJAPIDAJA – VASTUPANU OSUTAJA KODUÕUEL
Kõne Langenud Vabadusvõitleja Päeval Tartus 26. märtsil 2017. a
ANTS SILD
Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja -teadis vanarahvas. Kes väga vana asja meenutama hakkab, selle peab vist üldse pimedaks tegema. Tundub, et mõne mineviku kuriteo osas olemegi juba pimedusega löödud. Sest kui nõukogude okupatsiooniga saabunud küüditamisi ja kodude hävitamist pressis veel mõnikord meenutatakse, siis sellele eelnenut, sellega seonduvat, kaasnenut või sellele järgnenut mitte enam nii väga. Või kui, siis hägustatakse sündmusi, retušeeritakse mälestusi ja nihestatakse mõisted. Siinkohal esitan ununema kippuva killu, mida pole vist enam rahva kollektiivses mäluski alles, sest muidu oleks sellest ka kõneldud. Räägin eramajapidajatest. Noorema põlve kuulajatele – juttu tuleb isikutest, kes ligi seitsekümmend aastat tagasi kollektiviseerimise hullusega kaasa ei läinud, kes kategooriliselt keeldusid kolhoosi liikmeks astumast. Need inimesed märgistati eramajapidaja tiitliga. Nad eraldati muust ühiskonnast, välistades sellega ühtlasi võimaluse kutsuda neid majaomanikeks või jumal hoidku – majaperemeesteks! Mis teatavasti oli pursuide ajastu nähtus ning nõukogude terrorivõimu saabumise järel täielikult põlatud seisus. Aga vaat sõna eramajapidaja sobis – tore termin, mille all võid kujutada keda või mida tahes! Samas rääkis eramajapidajaks olek selget keelt asjaolust, et õigete inimestega kommunistliku korra mõistes tegu olla ei võinud. Sest miks nad siis kolhoosi liikmeks pole astunud? Kõik ausad inimesed on ju Venemaal kolhoosnikud! Ja ausad inimesed on teatavasti vaesed! Juba a priori. Sest neil puudub isiklik vara, mida jagada. Ning kuna nõukogude võim andis neile kõik mis vaja – see tähendab lubjavildid, buhvaika, kirsasaapad ning pidupäevaks pudeli viina, siis olid kolhoosnikud ka alati õnnelikud…
Seda õnnelikku elu hakati Eesti küladesse brutaalse jõu meetodil, ähvardamise, hirmutamise ning repressioonidega massiliselt tooma 1949.-1950.aastail.Siberi teekonnalt imekombel pääsenud inimesed allusid massipsühhoosile, üksi olid lahinguväljale jäänud vaid metsavennad – relvastatud vastupanuvõitlejad. Kuid üksi olid ka eramajapidajad oma koduõuedel. Relvitult ja igasuguse kaitseta…
Minu isa keeldus kategooriliselt kolhoosi liikmeks astumast. „Ennem poon end metsas puu otsa kui et kolhoosnikuks hakkan!“ olid ta sõnad. Suhtumisest kuulda saanud valla partorg ehitas üles skeemi, mis nõukogude võimule vastuhakkaja kiiresti hävitama pidi, millest aga lihtsameelsel vastupunnijal aimugi polnud. Nimelt tehti too ühe hektari metsanoorendikuga kaetud, põllupidamiseks kõlbmatu maatüki „omanikuks“, mis koormati tulu-ning põllumajandusmaksudega ja veel toiduainete riigile andmise kohustuse ehk siis kulakumaksudega. Kui viimast suutsid ehk lühiajaliselt maksta paar endise jõukama taluperemehe järeltulijat, sest mingi maatükike ja osa põllutööriistu olid veel alles, siis olematu maa ja olematu sissetulekuga „eramajapidajal“ oli hing kohe kinni. „Kui kohustusi riigi vastu ei täida, läheb asi kohtutäituri kätte ja lugu võtab teise suuna!“ raevutses partorg. Läkski nii. Ja kohtutäitur kirjutas üles perekonna sõjatulest alles jäänud vähese majakraami… Oma lihtsameelsuses ja rumaluses otsustas eramajapidaja pöörduda rajooni rahvakohtusse. Too aga ei lugenud otsust langetades kaebust läbigi. Sest kaevatud oli ju nõukogude võimu esindanud isikute ja asutuse peale, kes tol ajal olid ainsad „tõe ning õiguse“ verstapostid vallas. Ka Ülemkohus saatis otsuse tagasi sinna, kus see algselt oli vormistatud. Nüüd otsustas meeleheitele viidu ette võtta tavatu sammu – ta taotles Tallinnas peaprokuröri vastuvõttu. Seda saamata ta sõna otseses mõttes murdis nädalase ootamise järel peaprokuröri kabinetti sisse! Säärane jultumus jahmatas ülemkaristajat, kelle töölaualt väljunud otsused saatsid inimesi tol ajal vaid ühte kindlasse kohta – sunnitöölaagrisse! Ja pikaks ajaks… Ning nüüd oli üks külahulluke tulnud siia kaebusega nõukogude võimu vastu! Siiski lõi peaprokurör pilgu paberitesse ja kui selle tõstis oli tema kulm väga kortsus. Kohale kamandati nii täitevvõimu kui ülemkohtu esindajad ja sealsamas, külamehe ees, anti neile nõukogude õiguskorra õppetund. „Teie ei jõua veel kojugi kui kõik need ebaõiglaselt tehtud kohtuotsused on tühistatud,“ olid peaprokuröri sõnad. Mis imekombel ka tõeks said. Ent juba makstud röövellikke makse ja tolle aja kohta muid suuri kulutusi keegi ei hüvitanud. Ning loomulikult ei karistanud keegi kaabaklikke kommuniste. Nii nagu ei ole neid toimepandud kuritööde ning ebaõigluse eest karistatud ka viiskümmend aastat hiljem, Eesti Vabariigi taastudes.
Toodud killul on tänase mälestussündmusega ainult kaudne side, mistõttu ei söanda kuulajate tähelepanu vähetähtsa ajalooseigaga kauem kinni hoida. Liiati et mõiste eramajapidaja, nende kannatus, valu ning pisarad pole pälvinud ajalookirjutajate vähimatki tähelepanu. Ka andmebaasidest pole eramajapidaja mõistet mõtet otsida, seda seal ei ole. Nii et tahtmatult küsid: kas neid on üldse olemaski olnud ongi?
Hiljuti kirjutas soome-eesti kirjanik Sofi Oksanen oma essees, et poliitikas on vaja kasutada õigeid ja täpseid sõnu. Kui sisuliselt toimus okupatsioon, siis tuleb seda okupatsiooniks ka nimetada. Väga õige! Ainult et Eesti Vabariigi press ignoreerib seda nõuet täielikult! Selle asemel, et öelda selgelt ja täpselt – nõukogude okupatsiooni aeg – kasutab Eesti ajakirjandus häbiväärset eufemismi „nõukaaeg“. Mis on alusmõiste totaalne moonutamine ja sisu sihiteadlik nihestamine, verise ja julma ajalooetapi sündmuste kurikaval pisendamine, pehmendamine, mahendamine ja silumine. Senikaua kuni eesti ajakirjandus ei lõpeta sellise väära sõna lugejatele-kuulajatele-vaatajatele pähemäärimist ja kuni kodanikud ise ei loobu värdjaliku keelendi suhu võtmisest, pole meil ka lootust, et saaksime ausalt ajaloole silma vaadata. Poliitiline ja sõjaline okupatsioon on lõppenud. Semantilis-keeleline ja semiootiline okupatsioon aga kestab edasi. Ning paistab oma silmamoonduslikus tegevuses isegi tuure tõstvat, mis on ülimalt ohtlik!
Kokkuvõtteks. Ajalookirjutus on meil puudulik ja poolik, sündinud ülekohut ebaselge sõnavahu taha peitev, teatud eluvaldkondades toimunut mahasalgav või olematuks tegev nagu eelpooltoodud „eramajapidaja“ seik näitas.
Kui soovime oma ajalugu tumedatest varjudest vabastada, peame ennekõike ajakirjandusse tagasi tooma täpsed sõnad ja õiged mõisted. Selle läbi puhastuvad mõtted. Need võimaldavad anda toimunule õige hinnangu ja teha lõpparve – kasutades ajakirjanik Tiina Jõgeda hiljutist väljendit – bolševistliku pasa-ajastuga. See tähendab – „nõukaajaga“ – mis massides praegu kasutuses salakavala vähendussõna ehk deminutiivina. Alles semantilise selguse saabudes võime astuda Eesti elu uude etappi. Koos inimestega, kes pole püherdanud okupatsiooniporis omakasu taga ajades vaid teinud kõik selleks, et meie riigi ja rahva pale jääks ajaloo ees puhtaks, kuidas ka verivaenlased ja meie omaenda alatud ning müüdavad hinged seda määrida ei püüaks!
VIDEO